A Travellerspoint blog

07.03.2010

Loodussõprade päev.

sunny 32 °C

Peale seda, kui olime pikemat aega haigustega hõivatud olnud, oli saabunud aeg, kus me mõlemad tundsime ennast hästi, ning seetõttu võtsime pühapäevahommikusse plaani Panwa poolsaare külastamise.

large_IMG_9747.jpg

Alustuseks külastasime kohalikku akvaariumit, millest Saska oli täiesti vaimustuses. Akvaarium oli täitsa põnev, hämaras ruumis olevad klaasanumad olid kenasti presenteeritud ja valgustatud ning väga puhtad. Hommikuse varajase kellaaja tõttu oli ka külastajaid meeldivalt vähe. Peale meie vaid mõned teised inimesed ning üks kooligrupp.

large_IMG_9692.jpg

Kooligrupi lapsed olid vist kuskilt turistidevabast piirkonnast, sest tirts osutus nende silmis täiesti erakorraliseks staariks. Ning päris mitmed kiitsid tema kenat heledat nahatooni hüüatustega stiilis „So white!“!

large_IMG_9724.jpg

Meil oli väga lõbus ja tore. Saska askeldas ringi, ronis üle piirde akvaariumi klaasi lähedale ning püüdis kätega kaladele patsu anda. Õnneks keegi pahandama ei tulnud, et väike naaskel sedamoodi toimetas.

large_IMG_9720.jpg

Pärast akvaariumi tegime läbi maja tagant algava väikese mööda laudteed kulgeva loodusmatka, mis viis kilpkonnakasvatusbasseinideni. Kogu matkateed saatis võrratu vaade Chalongi rannale ning Lõuna-Phuketi künkalisele maastikule.

large_IMG_9746.jpg

large_IMG_9745.jpg

large_IMG_9743.jpg

Peale kalasid ja matka oli tirts nii väsinud, et jäi autos kohe tuttu, ning seetõttu sõitsin veidi ringi. Avastasin ühe väga laheda vaatetorni, kust oli suurepärane vaade pea poolele Phuketi saarele. Kuidas ma küll enne sellisesse suurepärasesse kohta sattunud polnud? Cape Panwa asub ainult paarkümmend kilomeetrit meie kodust.

large_IMG_9759.jpg

large_IMG_9749.jpg

large_IMG_9755.jpg

Pealelõunal koju naastes korjas Saska aiast üles ühe toika. Silmanurgast nägin, et selle teisel otsal istub suur ämblik. Minust vallandus piisavalt kõlav karjatus, et ka teised vaatama tuleksid, mis juhtunud on. Igaljuhul jäi Saska toikast imekiiresti ilma ning ka ämblik põgenes õnneks teise suunda. See vahejuhtum tõi aga kahe jalaga maapeale reaalsusesse, et selles troopilises paradiisis on meie ümber elamas igatsugu tegelased, ka vaid 2 meetrit kodurõdust. Kuigi Tais leiduvad ämblikud ei ole elule ohtlikud, tekitab osade liikide hammustus ebameeldivaid tagajärgi. Ning nagu hiljem internetist tudeerisin, ämbliku suurus ei ole hammustuse ohtlikkuse juures otseselt määrav, ka väiksed ämblikud hammustavad. Nägi ta välja paari sentimeetri pikkune ja umbes seesugune (internetist leitud pilt).

Vietnamese..ithEggs.jpg

Hetk hiljem paar trepiastet edasi minnes vaatas meile kivilt otsa ennast päikse käes soendav pisikene poolemeetrine varaan, nii et võisin selle päeva täielikult loodussõprade päevaks ristida. Uni tuli ka seetõttu alles poole öö ajal!

Posted by PankuPanku 06:57 Archived in Thailand Tagged living_abroad Comments (0)

06.03.2010

Salakaval haigus.

sunny 33 °C

Kõik sai alguse sellest, et eelviimasel Krabi päeval tekkis Saskal keskmine palavik. Mis oli ka üks põhjuseid Ton Sailt lahkumiseks, muidu oleks võinud seal lausa nädala veeta. Muid sümptomeid ei olnud, ainult vahelduvalt palavik kuskil 38 kraadi ringis paar päeva. Tirts ise oli enamus aega väga heas tujus. Peale seda oli mitu päeva kõik täiesti ok. Mingi hetk tekkis õhtul väike köha, selline paar hoogu paar korda öö esimesel poolel, mis lõppes oksendamisega. Ja nii järjest mitu õhtut. Kuni asi hakkas mulle rohkem muret valmistama, sest nagu öeldakse: „Kaua võib?“.

Pühapäeva hommikul peale tavalisi toimetusi asusime kohe teele haigla poole, et arsti arvamust kuulda. Seekord läks kõik kuidagi kiiresti, kuna järjekorda polnud (kell oli ka muidugi varajane, hommikul 9 ringis). Peale hoolikat kopsude kuulamist saime teada esialgse diagnoosi – kas bronhiit või kopsupõletik. Peale röntgenit ning vereproovi ei olnud meil enam muud valikut, kui jääda haiglasse, sest see, praktiliselt ilma sümptomiteta kulgev haigus osutus viiruslikuks kopsupõletikuks. Välisel vaatlusel ei oleks osanud midagi kahtlustadagi, tirts oli ka arsti juures väga heas tujus, jooksis ringi ja naeris laginal. Arsti sõnul väga vastupidav tegelane.

1. haiglapäev
Kuna valisin toa esimesel korrusel vanas korpuses lasteosakonnas (sest uue korpuse „turistide osakonna“ toad on kallimad ning sealsed õed ei imponeerinud mulle eriti, kui ühte külasolnud eestlast mingi aeg seal mõned päevad vaatamas-tõlkimisabiks käisin), olid siinsed õed enamuses juba tuttavad näod ning ka meie tulime neile kohe tuttavad ette. Mobladest otsiti lausa pildid välja, mis õdede poolt Saskast sügisel tehtud said.

Kella üheteistkümneks oli tirts saanud juba ühe inhalatsiooniravi ning ühe füsioteraapia. Hästi lahe vaatepilt oli, kui meid füsioteraapiasse viima tuldi. Siin tullakse alati ratastooliga järgi, kui kuhugi eemale vaja minna on. Kuna ma ise ratastooli istuda ei tahtnud, sest tundus kuidagi kohatu, sai sinna istuma pandud Saska. Kes ilmselgelt väga nautis, et vormirõivastatud noormees teda suures toolis läbi koridoride sõidutas.

Mingi aeg päeval käis üks arstionu tirtsu vaatamas. Kuulas hoolega kopsu ning teatas siis tähtsa häälega, et tüdrukul on kopsupõletik ning enne mitut päeva me ärgu lootkugi siit välja saada. Nunuh, mõtlesin ma, et oleks vist pidanud ütlema ohoo selle üllatava diagnoosi peale…

Seekord on haiglas olemine veidi kergem, kui eelmine kord, sest ei ole küljes seda juhet, mis elu raskeks ja paikseks teeb. Kuna grippi ei diagnoositud, võime me vabalt ka koridoris ning väljas ringi liikuda. Küsisin endale vabatahtlikult sama ruudulise pidžaama, mis Saskalegi selga pandi - selles on palju mugavam palatis ringi toimetada, kui oma tänavariietuses.

Kuna Saska liigub vabalt palatis ringi, said päeva jooksul tema poolt läbi uuritud kõik olemasolevad sahtlid, kapid, kruvid, juhtmed. Kergem mööbel mitu korda ümber paigutatud. Tehtud 5 häirekutset õdedele, millest kahte mul ei õnnestunud peatada ning õde tormas kohale. Häirenupp on parajalt Saska käe kõrgusel, kenasti punast värvi ning läheb põlema, kui vajutada – milline rõõm pooleteiseaastasele! Samuti sai ta tehtud paar kõnet operaatorile, kuni telefoni ümber paigutasin. Rääkimata külmkapi revideerimisest, voodipuldi nuppudega mängimisest (mille abil saab voodi osasid üles-alla liigutada), telekapuldi klõpsimisest ning serveeritud toidu põrandale kallamisest.

Rohuandmisprotseduur ning inhalatsioon on aga asjad, kus tirts tabab õe saabumisel lennult ära, et miskit hakkab toimuma ning hakkab nutma ja rabelema juba enne puudutamist. Protseduurid ise on aga emme ja arstiõe tahtejõu ja vastupidavuse katsed, mida saadavad tirtsu pisarad ja kõva kisa.

3. haiglapäev
Tänane päev on meil kolmas haiglapäev. Võrreldes esimese päevaga on Saska tervis palju parem ning välispidiselt ei saaks aru, et tal üldse midagi viga võiks olla. Kojusaamisprognoosiks on homne päev, kus tuleb veel kaks päeva rahulikumalt võtta.

Esimesel ööl oli üks inhalatsioon kell kaks öösel. Õde saabus üsnagi kärarikkalt ning lülitas kõik tuled põlema, ise kenasti varustatud nii prillide kui ka näomaskiga. Ning asus kohe innukalt alles veel poolunisele tirtsule auravat maski näkku suruma. Loomulikult Saska kriiskas õudusest. Ning peale seda vahesündmust on iga maskiga tuppa ilmuv tegelane põhjuseks, et juba kaugelt nähes nutma hakata. Rääkimata käesolevast süstlast. Kõik rohud tuuakse ilma nõelata süstlas. Kuid piima sisse segatuna joob ta rohtu heameelega. Inhalatsiooniga oleme jõudnud aga niikaugele, et Saska hoiab ise kenasti maski endal näo ees ja hingab. Seda entusiasmi jätkub muidugi ainult paariks minutiks, aga asi seegi.

Muidu on siin suhteliselt üksluine. Ka toit on täna olnud kuidagi väga kalalembene, kuigi on teisipäev:
Hommikusöök – kala-riisisupp, sojapiim, kalakukkel
Lõunasöök – kala-riisisupp rohelise sibulaga, keedetud kõrvits, riis kookospiimas, apelsinimorss
Õhtusöök – kala-riisisupp (üllatus-üllatus!), praetud soja, arbuus.

Võib-olla on neil köögis kala üleküllus? Igaljuhul kolme päeva jooksul on enamus toite olnud kalaga, ainult üks kord oli kana- ning üks kord kreveti-riisisupp. Meie õnneks on kalasupp Saska lemmiksöök.

Äratus on pool kuus, mis tundub ebaõiglaselt vara, peale kahte öist protseduuri kella kümne ja kahe ajal. Siis hakkavad igasugused tegelased sisse välja sebima. Rohud on toas, aga lukustatud kapis. Õde tuleb ning mõõdab kogused välja ja viib minema. Ning toob tagasi siis, kui on õige aeg rohtu võtta. Siis käib kraadija. Siis inhalatsiooni tegija. Siis hommikusöögi tooja. Siis rohutooja. Peale seda on füsioteraapia vibratsiooniravi, kuhu viiakse ja tuuakse ratastoolis. Siis vahepeal käivad 2 koristajat ja 2 õdedest voodipesuvahetajat. Siis on arstivisiit, keda assisteerib peaõde. Ja siis kogu sama ring otsast peale ilma füsioteraapiata. Õhtul ja öösel on tööl olevat personali vähem ning sebimist sellevõrra ka harvem.

Kuna nüüdseks on Saskal läbi uuritud ka kõik palati nurgatagused, on lemmiktegevuseks kujunenud koridoris patseerimine. Toob tuhvlid, paneb need mulle jalga. Siis oma kingad. Alati peab kaasas olema nuku. Inimestele pakub meie nägemine muidugi rõõmu, päris tihti võib näha, kuidas nad naeratavad või tahtmatult muigavad meid nähes. Oleme ju täpselt ühesugustes ruudulistes sinistes kostüümides. Teised tirtsu lemmiktegevused on külmkapi kallal toimetamine, riidekapis kolmandale riiulile ronimine. Ning lisaks on diivani kohal lai riiul, kus talle meeldib istuda.

4. haiglapäev
Lõuna ajal vahetasime palatit, kuna vana palati laest ümber konditsioneeri hakkas öösel mingi hetk vett tilkuma. Hommikul käisid mingid asjapulgad redeliga uurimas, mis teha annab, ning nagu ma arvasin, oli seal vaja teha suurem remont, kaasa arvatud laele, mis juba päris kummis oli.

Uus palat on küll ilusama vaatega, kui vana, aga siin ei töötanud konditsioneer. Ma alguses paar tundi mõtlesin, et ma olen kannatlik ja küll tuba jahedaks läheb (et äkki ma kujutan ette, et kont on katki). Kuid pärastlõunaks oli selge, et samas tempos higistamisega võtab küll hästi kaalus alla, kuid eriti meeldiv see ei ole. Ning praktiliselt kohe peale õdedele probleemist märkuandmist tuligi parandajaonu, kes mõne minutiga asja korda tegi.

Õhtupoolikul käisin kohe haigla kõrval asuvas Big-C hüpermarketis Saskale piima ja mähkusid toomas. Üks väga toredatest õdedest (üks tirtsu lemmikutest) pakkus mulle oma rolleriga küüti. Mis oli päris lahe. Õnneks ainult mõnisada meetrit, kuna pikemalt ma sellega sõita poleks tahtnud, kuna mul oli järjekordselt seljas miniseelik, mis tähendas seda, et istusin küljega ning üritasin graatsiliselt jalgu õhus hoida.

Mingi hetk tänasel päeval avastasin, et lisaks peavalule on mind tabanud ka kurguvalu ja üldine kehv enesetunne. Mida sai lugeda ainult selle arvele, et haigla koridorides liikudes või muul moel olen endale miski pisiku külge korjanud. Õhtul otsustasin ennast ka arstile näidata ning oligi kergem viirus. Mille peale mulle kohe mask näkku suruti. Saskale aga mask üldse ei meeldinud, hakkas mind juba eemalt nähes nutma. Ning väikesed käekesed tegid maskiga kohe üks null.

Õhtusöögiks serveeriti taas riisisuppi. Seekord oli antud endale valida, kas panna sinna sisse krevetid või kala, mis olid mõlemad kenasti eraldi kausikestega kõrvale serveeritud.

5. haiglapäev
Hommikul üheksa paiku käis arst ja tunnistas tirtsu enam-vähem paranenuks ning lubas meid kodusele ravile. Paar päeva rahulikult kodus olemist ning siis võivat taas tavalise elutempo juurde tagasi minna.

Kuna haiglast lahkumiseks on vaja kindlustuse garantiid maksmise kohta, pidime jääma ootama, kuna viimane faksitakse. Ei tulnudki „kaua oodata“, juba kell 16.35 samal päeval tuli kõne, et haigla on nimetatud faksi kätte saanud ning võime rohud võtta ja teele asuda. Pean tunnistama, et vahepeal mõtlesin juba ise kindlustusse helistada ning asja uurida, et miks nii kaua võtab dokumentide ajamine. Aga palati telefoniliin oli juba suletud, kuna me olime ju välja kirjutatud. Ning mobla pealt ei tahtnud helistada sellepärast, kuna kõne Taist Tšehhi tundus kuidagi kallis, eriti kui ei tea, kui pikalt ja mitmele inimesele on vaja asja selgitada. Nii pidin leppima sellega, et haigla kindlustustöötaja aeg ajalt helistas neile Bangkoki esindusse ja küsis, kuidas lood on. Ning alati vastati, et tegeleme. Õnneks aga lõpuks kõik sujus ning lisaks haiglaarvele, mis oli 35’000THB maksti kindlustuse poolt kohe kinni ka minu arsti ja rohtude arve 2’000THB suuruses. Ainukene asi, mis tuli ise maksta, oli pesupesemisteenus, kuid see oli 35THB, seega täitsa tavaline taks.

Päev möödus meil Saska möllamise ning ootamise rütmis. Olen viimasel ajal tihti mõtlenud, et tavaliselt on väikelapsed koos vanematega hotellis ja mujal tasuta. Vaadates aga seda, millise energiaga toimub asjade uurimine, tundub mulle, et kui väikelastega vanematelt küsitaks lisaraha tekitatud (pisi)kahjude eest, oleks see isegi õiglane. Ega tirts otseselt midagi ära ei lõhkunudki, kuid viie päeva jooksul jõudis ta nt avada külmkapi ust vähemalt sadakond korda, ning mitte iga kord ei tormanud ma seda sulgema, nii et juba peale paari päeva oli jäähulk sügavkülma osas muljetavaldav. Jõudis igasuguseid pulte ja lüliteid klõpsida nõrkemiseni. Kardinaid ette ja ära tirida kümneid kordi. Sahtleid ja kappe avada ja prõmmdi kinni lüüa uuesti. Lauda ja toole mööda tuba lohistada.

Üldiselt oli haiglasolek päris kurnav, kuna just unest jäi puudu. Ja mure ju muidugi ka. Muidu aga oli kogemus meeldiv. Pidin taas tunnistama, et taidest arstid ja õed on väga proffessionaalsed ning kõige selle juures ka ülimalt sõbralikud ning naeratavad.

Koju jõudes oli kogu Toni perekond meil vastas. Ning peale tervise kohta uurimist oli üks nende uudishimulikest küsimustest, et palju see mulle maksma läks. Et nende arvates on International Hospital pigem nagu suur hotell, mitte haigla. Nemad ise käivad tavaliselt Vatchira haiglas. Enda kogemustest, kuna olen käinud mõlemas, soovitan endiselt International Hospitali lihtsal põhjusel – seal räägitakse hästi inglise keelt. Ning täpsuse mõttes olgu siinkohal ära mainitud, et Phuketi linnas on ka teine suur rahvusvaheline haigla, mida kah kiidetakse.

Õhtul võtsin kohalikust itaalia söögikohast kaasa ühe suure pitsa, et kojujõudmissündmust tähistada. Ning minu üllatuseks sõi ka tirts seda pitsat väga isukalt. Peale viite päeva riisisuppi oli see talle ilmselt mõnus vaheldus.

6. päev ehk kodus
Kõike seda vahepealset justkui poleks olnudki. Tirts on terve, rõõmus ja ühtegi haigussümptomit enam ei ole. Loodetavasti jätkub seda tervist kauaks.

Saska põhiline tegevus täna on olnud omale patjadest ja tekkidest pesa ehitamine. Kuhu kaaslaseks on ta valinud endale kaasa nuku ja jänese.

Posted by PankuPanku 07:18 Archived in Thailand Tagged living_abroad Comments (0)

11.03.2010

Soojad ilmad.

sunny 37 °C

Kuni mingi hetkeni suutsin vastata küsimustele, et kas on ka soojaks läinud, et on täitsa mõnus. Kuni selle päevani, kui koju minnes oli toas, millele olin hommikul varmalt kardinad ette tõmmanud 37 kraadi. Nii et selle kohta, kui soe on päikese käes, jään vastuse võlgu, aga arvata võib, et on päris soe. Liikudes ringi konditsioneeristatud autos ja elades konditsioneeristatud magamistoaga korteris pole väga hullu, aga randa peesitama küll ei kutsu. Hommikud ja õhtud on seevastu endiselt mõnusad ning kui puhub tuul, on ka päeval üsna talutav mõnda aega väljas olla.

Viimasel ajal olen lasknud Päikesekiirel hästi palju väljas mängida. Tirts on sellest vaimustuses – talle meeldib joosta, ronida, kive visata, veega lobistada, kuni selleni välja, et maas liiva ja tolmu sees rulluda, peoga liiva kokku kraapides ning tuulega õhku lastes. Iga kord kui peame sellise tegevuse lõpetama ja tuppa pesema minema, lõpeb asi pikaliviskamise, jalgadesiputamise ja suurema jonnihooga. Tuppa ei taha ta üldse minna, ta oleks väljas kuni nõrknemiseni. Tihti olemegi sellepärast tuppa naasnud alles siis, kui on tõesti viimane aeg – väljas juba hämar ning käes õhtusöögi aeg.

Mingid rutiinsed protseduurid on juba välja kujunenud, ning tundub, et see mõjub lapsele väga hästi. Suur muutus, mis sellel kuul on toimunud, on iseseisev külmkapi külastamine (mis emme jaoks on paras nuhtlus). Nii kui tirts üksi tuppa jääb, on mingi hetk kuulda külmkapiukse avanemist ning siis vaikust. Seepärast väga palju kraami enam sinna ei osta, kuna enamus läheb loosi. Ning kui ei lähe loosi, võib kergelt näritud toidutükke leida hiljem nii elu- kui magamistoast. Eriline vaimustus on tal kirsstomatitest, maasikatest ning šokolaad oli ka asi, mis üldse rahu ei andnud. Praeguseks oleme jõudnud enam-vähem niikaugele, et peale ukse avamist ta ka sulgeb selle, aga alguses oli mul iga 15 minuti tagant vaja käia külmkapi ust kinni panemas. Harvad ei ole korrad, kus tirts hoiab külmkapiuksest kinni, viskub pikali ning keeldub sealt juurest ära tulemast. Kõik muidugi suure kisa saatel. Ning lihtsalt märkusena, et laps ei ole alatoidetud ega näljas.

Teine suurem muudatus, mis on aset leidnud, on roosa poti kasutuselevõtt. Iga lapsevanem, kes on selle etapi läbinud, teab, mis huvitavad lood kaasnevad puhtuse pidamise õpetamisega. Seni oleme treeninud nädala ning selle tulemusel on esimesed teod hommikul kenasti õigesse kohta tulema hakanud. Esimesteks nädalateks sellest vist ka piisab. Kaasnenud on ka temaatiline sõnavara: „Poo-poo“.

Ikka inglise keeles tahab tirts sõnu õppida. Eesti keelest saab aru päris hästi. Olen mitmed korrad katsetanud, et olen lihtsalt rääkinud, mis ta tegema peaks ning teebki. Sõnu ütleb järgi ka, kui korrata. Kuid meelde ei tundu need jäävat. Nii et on tal kolme keele segu praegu, mida oligi tegelikult oodata.

Lasteaias on ka tal põnevaks läinud, sest mingi päev sain koduseks tööks kaasa nimekirja asjadest, mida oli vaja osta:
värvipliiatsid, värvikriidid, teritaja, kustukumm, plastiliin, liimipulk, värviliste piltidega raamatud, kunstitunni riided. Nii et mul õnnestus veeta meeldiv pooltund kontoritarvete poes. Loodetavasti saab Päikesekiir nüüd kunstitegemist nautida. Ühel päeval, kui järgi läksin, oli nende rühm ametis raamatust piltide uurimisega. Lasteaiast on ta endiselt vaimustuses. On päevi, kus ta hoiab kahe käega väravapulkadest kinni ja ei taha ära tulla.

Mingi hetk eile perenaisega juttu tehes mainisin, et nägin päeval Kata küla vahel pisikest madu. Mille peale tema ütles, et tema ka nägi eile ühte rohelist madu, ka Kata vahel. Nagu see oleks täiesti tavaline asi. Tema sõnutsi „green snake, no problem!“. Ma ei hakanud talle täpsustama, et osad Tais elavad rohelised maod on jah ohtud koduloomad, aga osad liigid on päris mürgised. Sest mingi hetk viisin ma ennast enam-vähem kurssi selle teemaga, et õnnetu juhuse korral võimalikult õigeid otsuseid teha.

Rääkides mürgistest olevustest, on tegelikult siinne kõige tavalisem mürgine tegelane sajajalgne. Alguses ei osanud ma neid kartagi, vihmaperioodil oli neid näha kümnete kaupa. Aga natukene kirjandust uurides selgus, et nende hammustus pole küll eluohtlik, aga on piinavalt valus. Nii et neid ei tasu näppida.

Mingi päev käisin kinos. Läksin lihtsalt kohale ja vaatasin, mis saada on. Oli „Dear John“. Kes natukene hingelisemat filmi soovib näha, siis see on täistabamus, igaljuhul sain filmi ajal tükk aega löristada.

Eile õhtupoolikul käisime perenaisega arsti juures, ultrahelis. Vaatamas, kuidas kõhubeebi tervis on. Jõudsime kohale kella 4 paiku, arstimaja uks avati kuskil 5 paiku ning 18.25 saabus lõpuks ka arst ise, et siis kella seitsme paiku Näk ette võtta. Kui me olime järjekorras teised saabujad, oli poole seitsmeks ooteruum rahvast juba päris pungil. Nii et sama teema, mis Eestiski - selleks, et arsti juurde saada, pead olema kannatlik. Ning arsti sõbrad ja lehma lellepojad on ka Tais esmajärjekorras. Mis Näki veidi tigedaks tegi. Ultraheli ise oli nagu Eestiski. Näk ei tahtnud küll teada, et kes on tulemas, aga arst kogemata rääkis talle välja, et näed siin on…, nii et poiss. Aparaat oli päris hea, sest siis, kui mulle näidati pilti, oli kogu nägu ja käed väga selgelt näha. Maksma läks see käik Näkile 600THB (~210EEK).

large_IMG_9762.jpg

Üks asi, mis mulle arstilkäigust meelde jäi, oli see, et kõik olid küll väga viisakad, kuid ei mingit käte kokkupanemisega tänamist ega koogutamist, nagu Tais kombeks on. Inimesed nagu inimesed ikka, täpselt nagu kodumaalgi. Kes tegi oma tööd, kes ootas, kes lobises. Muidugi, tagasihoidlikus on siin normiks, räuskavad või enda arust ainult natukene valjemini kõnelevad tegelased on 99,9% välismaalased (üsna sageli ühest suurimast Aasia riigist).

Posted by PankuPanku 02:26 Archived in Thailand Tagged living_abroad Comments (0)

23.02.2010

Roadtrip!

sunny 34 °C

Proloogiks olgu öeldud, et roadtrip on üks mu lemmik reisiviise. Stiilis, et pakid kohvri, istud autosse, lööd kaardi lahti ning otsustad jooksu pealt, kuhu suunda sõita. No mitte päris umbropsu, aga et graafik on vaba ning rännutee viib sinna, kuhu viib. Palju seiklust ja uut. Peamine peavalu sellise reisi puhul on ainult pidev majutuse otsimine - üsna tihti tuleb leppida unelmate ööbimispaigast veidi erineva versiooniga. Tänapäeval on lisaks kaardile abiks ka muud elektroonilised vahendid. Kuid vanas stiilis kaardi abil on seiklust ehk tsipa rohkemgi (eriti kui satub aastaid vana kaart)!

Ilmselt unistuste maa roadtripiks on USA, kus tavaliselt juba ühe osariigi piires on vaatamisväärsuseid, loodusimesid ning muid põnevaid kohti rohkem kui kuhjaga. Kahjuks sellel ajal, kui ma USAs olin, oli sealne autorendi vanusepiirang miskit 26 kanti ja ma olin veel liiga noor ja ilus. Nii et see on üks reisisiht järgnevateks aastateks, kui neid aastaid antud on. Seniks aga piirdun kodulähedasemate aladega!

large_IMG_9575.jpg

1 päev.
Hommik algas palju hiljem, kui planeerinud olin, kuna Saska põõnas kella üheksani. Siis kulus veel poolteist tundi asjade pakkimisele, pesemisele, kergele einele, koristamisele ja riietumisele. Pool tunnikest kulus vee ootamisele, kuna keset peapesu otsustas see kuhugi ära kaduda. See pooltund kuluski marjaks ära, et internetis veidi meeldetuletustööd teha, et kuhu ja kuidas me läheme. Internet töötab meil kodus vahelduva eduga ning eelneval õhtul oli sellel taas puhkepäev olnud.

Aga lõpuks olid asjad autosse pakitud ning sõit võis alata. Pisipeatustega, et võtta kaasa veidi toidupoolist. Eelmisest korrast oli juba kogemus, et parem, kui üht-teist on autosse varutud, et ei peaks tee pealt otsima. Möödudes „oma“ papaiasalati ostmise kohast nägin, et tädi just sõitis oma käruga ette. Nii et ma ei saanud sealt ilma grillitud kanavarraste, riisi ja salatita mööda sõita. Saska oli ka kanavarraste peale seekord päris maias.

Reis oli taas täiesti plaanivaba. Sihtpunkt oli Krabi, kuhu jõudmiseks oli aega 3 päeva. Mõne tunni pärast Krabisse jõudes otsustasin, et seekord suundume kõigepealt Krabist alla idarannikule Thale Luang järve äärde. Kuskilt Krabi teeäärsest poest õnnestus saada vähe kaasaegsem ja korralikum kaart ning selle järgi valisin masruudi, mis oli märgistatud kui ilusate vaadetega tee. Tõepoolest oli päris kena sõit, lauskmaa vaheldus kaljudega ning lõpuks läks tee ka üle väikeste mägede.

large_IMG_9240.jpg

large_IMG_9245.jpg

Vahepeal sõitis meil ees pikap, mis oli duriani nii täis laotud, et põhi oli peaaegu vastu teed. No ja see, et autol numbrimärki küljes ei olnud, see on siinkandis täitsa tavaline vist?

large_IMG_9236.jpg

Üldiselt kui räägitakse, et Phuketil on hullud autojuhid (eriti taksojuhid), siis selle päeva kogemus näitas, et pommiaugu piirkonda jõudes on hulle juhte küll vähem, kuid selle poolest on nad kordades abivajavamad. Eriti maniakaalsed vastassuunas sõidud ning pimedate kurvide võtmised vaheldusid rolleritel kihutavatele (suu kõrvuni peas) nolkidega.

Sujuvalt sõites ning tee peal silmadega hotelli otsides jõudsime välja päris järve äärde Lampam randa. Kuna vahepeal ei hakanud silma ühtegi hotellilaadset asutust, mis oleks vastavalt arusaadavalt märgistatud olnud, siis ainukene koht, mis järve ääres oli, läks kohe loosi. Kell oli juba seitse ning väljas pime. Lampam Resort osutus asutuseks stiilis näed, aga ligi ei saa! Sest see asus järve ääres teisel pool jõge. Kuidas autoga üle jõe saada, jäi endale mõistatada. Peale paari kilomeetrit tiirutamist õnnestus leida sild ning sealt mingi kruusatee ilma igasuguse suunava viida või märgistuseta, mis viis otse hotelli vastuvõtulauda. Sõitsingi siis uhkelt autoga otse letti. Tubade valik oli päris lai, alates 500-1800THB. Kauplemisruumi mitte mingit.

Sisalikke oli palju-palju rohkem, kui Phuketil. Ma ei tea, kas see on tingitud asjaolust, et Phuketil tehakse hotellides sisalikutõrjet? Aga siin oli restorani sein nagu sisalikumustrilise tapeediga üle tõmmatud. Üldiselt need loomakesed ei häiri, vaid on isegi silmale kenad vaadata. Kui nad nii kõvasti ei häälitseks ning ilusti kuskil põõsa taga oma häda ära toimetaksid. Kahjuks võib junne leida igalt poolt, kus vähegi nende rada sattunud on. Õhtul krabistas keegi meie prügikastis, igaks juhuks ei hakanud lähemalt uurima, kes täpselt, aga arvatavasti ka sisalik. Ma olen madude ja ämblikute suhtes nimelt kergelt foobiline. Tai inimesed on veidi teistmoodi, kui nemad madu näevad, löövad maha ja grillivad ära – suurepärane õhtusöök on ise nende õuele roomanud.

Hotelli restoran, mis tundus olevat ümbruskonna ainus korralikum söögikoht, osutus meeldiva vaatega asutuseks. Lauad olid kohe jõe kaldal ning parajasti hakkas paarsada meetrit eemal sõitu alustama kohalik lõbusõidulaev. Saska sai oma lemmiku riisi-kalasupi ning mina taldrikutäie krõbedaks praetud krevette. Söögi ootamise ajal ilmusid üksteise järel meie laua kõrvale jalgratas, järelveetav elevant ning paar pisemat jubinat. Kõik tirtsu rõõmustamiseks. Peale söögi serveerimist võtsid kolm ettekandjat ning üks ebamäärase staatusega noormees Saska enda hoole alla, et talle süüa anda ning temaga natukene mängida. Nii et super teenindus! Ja väga maitsev toit, lisaks ka väga taskukohane, ehk samas hinnas Phuketi odavate kohtadega.

Päeva kokkuvõte:
-Sõidetud km: ~350
-Madusid: 1 ülesõidetud (õnneks polnud me esimesed, kes sellest vaesekesest üle sõitsid, ning kindlasti mitte ka viimased).

2 päev.
Hommikut alustasime mõnusa jalutuskäiguga järve äärde. Uurisin lähemalt lõbusõidulaeva – päevavalguses see nii uhke ei tundunudki. Ilmselgelt ei ole Tais põhirõhk turvalisusel.

large_IMG_9257.jpg

Päeva esimesel poolel sõitsime mööda väikeseid kohalikke külateesid paarikümne kilomeetri kaugusel oleva Thale Noi looduskaitseala juurde, mis on kuulus ornitoloogide kogunemispaik.

large_IMG_9299.jpg

large_IMG_9300.jpg

large_IMG_9301.jpg

large_IMG_9310.jpg

large_IMG_9314.jpg

large_IMG_9273.jpg

Kohalik väikeettevõtjast poodnik oli ennast sisse sättinud keset poodi olevasse võrkkiike.

large_IMG_9275.jpg

large_IMG_9267.jpg

Kuskil külavahel leidsin ühe kurjakuulutava liiklusmärgi. Loodetavasti on see siiski pigem ettevaatlikusele hoiatav, mitte ennustus järgnevaks.

large_IMG_9312.jpg

Loodus oli hämmastavalt kaunis. Kohalikud nimetavad seda piirkonda Thale Noi ja Thale Luang järvede vahel Tai Amazonaseks.

large_IMG_9281.jpg

large_IMG_9282.jpg

large_IMG_9286.jpg

Pärastlõuna kulus aga mööda mägiteid tiirutades Trang linna jõudmiseks. Selle piirkonna mäed väga kõrged ei ole, pigem sellised Alpide eelmäestikke meenutavad, kaetud lopsaka troopilise vihmametsaga.

large_IMG_9318.jpg

large_IMG_9324.jpg

Päeva kokkuvõte:
-Sõidetud km: ~150
-Madusid: 6 – 1 neist elus, ülejäänud mitte.

3 päev.
Päev algas päikesetõusuga Trangis. Kuna toa kaks seina olid kaetud akendega, oli vaade hommikusele linnale võrratu. Kauaks aga me sinna peatuma ei jäänud, kerge hommikueine hotelli kõrval kohviklas ning läinud me olimegi.

large_IMG_9373.jpg

Esimese huviväärsusena oli päeva kavas Thale Sap Nong Hong Song märgala. Juba tee sinna oli väga liiklusvaene ning kohapeal oli veel vähem inimesi. Kõrvalolevas skautide laagris võis märgata paari muruniitjat, kuid see oli ka kõik. Ilmselgelt olime me ainsad külastajad. Ja noh, kui aus olla, ega seal midagi vaadata ei olnudki, nagu meie Saadjärv. Nii et ei hakanud ennast piltide tegemisega ka vaevama.

Sealt edasi sõites sattusime mingi kohaliku küla linnuturu peale. Tundus, et kogu lähemate kilomeetrite maskuliinsem seltskond oli kohale ilmunud, igalühel kas kaasas paar puuri kädistajatega või soov need kädistajad endale saada.

large_IMG_9375.jpg

large_IMG_9377.jpg

Minu saagiks langes seekord aga pool ananassi, mis võrreldes Phuketil müüdavatega oli mesimagus. Ning tükk kookostarretist, mis on kujunenud üheks lemmikmaiustuseks.

large_IMG_9382.jpg

Tee peal nägime ühte ebaelus madu.

large_IMG_9333.jpg

Nii et sõit läks üle mägede ja mägede vahelt, ning ootamatult olime soovitud teelt eksinud ning tegime umbes 80 km ringi. Uskusin seekord ülesriputatud silte, aga ju oli sildipanijatel olnud paha päev ning paar noolt kogemata valetpidi saanud. Mitte lastes end sellest häirida, oli mööda väikeseid rahulikke külateesid väga mõnus sõita.

Lõunapeatuses toimus Saska osalusel suuremat sorti vaatemäng. Tirts jooksis, pea laiali, ning teisest suunast lähenes umbes samas suuruses plika. Tulemuseks oli laupkokkupõrge, kus mõlemad osapooled langesid vastassuundadesse selili. Pisaraid voolas päris palju, kuid õnneks mitte kauaks. Mälestuseks sellest jäi väike muhk ja kriim.

large_IMG_9388.jpg

Pärastlõuna kulus Krabist umbes 50km kaugusel asuvate Sa Morakot järvede ning Khao Pra-Bang Khram Wildlife Sanctuary külastamiseks (Khlong Thom linna lähistel). Seal lähedal on ka populaarsed kuumaveeallikad, kuid allikateni me ajapuudusel ei jõudnud. Ega oleks jaksanud ka, peale väsitavat loodusmatka.

large_IMG_9411.jpg

See pisikene kaitseala on võrratu turistikoht. Väga ilus loodus, enam-vähem korralikult hooldatud 1,4 km loodusrada läbi vihmametsa, väike ringrada ümber järvede ning tagasitulekuks saab valida ka 800m pikkuse kruusatee. Koht on populaarne ka kohalike hulgas, kuigi võrreldes kohalikega peab turist maksma 10x rohkem (20THB versus 200THB). Palju oli suplejaid. Saska oli väga vapper ning läbis tubli ¼ maast iseseisvalt. Ülejäänud aja 2,5 km ringis matkast läbis ta emme süles. Nii et juba peale paarisada esimest meetrit olin ma läbimärg, matka lõpuks aga lisaks ka veel tolmune.

large_IMG_9402.jpg

large_IMG_9406.jpg

large_IMG_9407.jpg

Kohalikud pisikesed jõed ja järved olid eriliselt selge veega ning omapärase veetaimestikuga. Paaris kohas oli laudtee veidi katki ning tuli sooritada akrobaatilisi samme peenikese puupulga peal. Kuid üldmulje jäi väga hea. Üsna ühel tasapinnal matkarada on siiski sobiv alles alates ehk 4-5 aastasele, väiksemad lapsed tundusid kõik väga väsinud olevat ning olid kõndimise asemel leidnud sooja koha vanemate süles. Käruga ei ole seda rada võimalik läbida, kui just edasi-tagasi mööda kruusateed ei kõnni. Kruusatee aga miskit erilist silmailu ei pakkunud.

Ööbimispaigaks valisin selleks õhtuks Goodwill külalistemaja Ao Nang külas, et oleks hommikul mugav Ton Sai ranna poole startida. Auto sai parkida külalistemaja ette ja sealt randa oli tuk-tukiga mõni minut sõitu 20THB eest.

Päeva kokkuvõte:
-Sõidetud km: ~300
-Madusid: 2 ülesõidetut.

4-7 päev.
Neli fantastilist päeva soome sõprade seltsis Ton Sai rannal, Ao Nangist 10 minuti paadisõidu kaugusel möödusid kiiresti.

large_IMG_9569.jpg

Paadiga sõit (Ao Nang-Ton Sai 80THB) Saskale väga meeltmööda ei olnud, sest paat tegi kõvasti häält ja vett lendas ka kahelt poolt laias kaares. Kuid minu jaoks oli see omaette elamus. Juba paati saamine oli huvitav kogemus, kui tuli sumbata koos kogu varustusega (3 kotti ja väikelaps) põlvini vees ning siis ilma igasuguse redelita paati saada. Miniseelikus, mis on mu viimase aja lemmikriietusese, kõrgesse paati saamine oli trikk omaette, kuid lõpuks me sinna saime. Mahasaamine oli veelgi huvitavam, kuna peale minu keegi maha ei läinud ning tuli üksi hakkama saada. Mahasaamiskohast randa oli umbes 50 meetrit mööda merd ning ilmselgelt pakkusin ma oma tegevusega rannas lesijatele vaheldust ja silmarõõmu. Lõpuks viimases sügavamas kohas tuli üks kohalik onu korraks appi. Kuivale maale jõudes avastasin, et hotell, mis oli sihtmärk, asub ranna teises otsas. Nii et meil tuli Saskaga koos oma kodinatega veel mõnisada meetrit mööda rannaliiva matkata, seda kõike keskpäevases palavuses.

Sõbrad olid parajasti veidi eemal kaljuronimas, ning visanud pakid nende bungalow rõdule läksime randa jalutama. Taasnägemisrõõm Riina ja tema perega oli suur.

large_IMG_9435.jpg

Riinaga saime me kokku umbes kaheksa aastat tagasi Lenini ekspeditsioonil (Lenin = mäetipp Pamiiris). Tollel ekspeditisioonil olime kümnekesi, kuid meid, naisi oli vaid kolm. Ning sellest saati on Riina ja Malla mu head sõbrad ning alati on soe tunne neid kohata.

Ton Sai ranna üks suuri võlusid on selle ranna suurepärane loodus, tagasihoidlik õhkkond ning seltskond. Peamiselt päkkpäkkerid ja kaljuronijad, enamuses suhteliselt noored. Ning rahulik-mõnus keskkond. Rahvast on suhteliselt vähe, hinnad suhteliselt normaalsed. Ainukene kallis teenus on mugavustega majutus – sooja vee ja konditsioneeriga bungalow hind kõrghooajal jääb 2000THB kanti öö. Selle eest on seal kuhjaga ilma mugavusteta majutust, mis on odav. Rannas on mitmeid baare ja söögikohti, kus on võimalik avatud terrassil lihtsalt lebada ning mööduvat päeva nautida. Õhtupimeduses tekivad rannaliivale matid ning petrooleumilambid, mis on veelgi romantilisem keskkond. Päris mitmed noored olid seal oma mesinädalaid veetmas (mis mind eriliselt kadedaks tegi, nagu ikka asjadega, mida näed, aga ei saa).

large_IMG_9515.jpg

large_IMG_9553.jpg

large_IMG_9559.jpg

Ranna omapära seisneb tõusu ja mõõna suures erinevuses. Tõusu ajal on täitsa roogitav liivarand, mõõna ajal aga taandub meri mitukümmend meetrit ning avaneb järgnev vaatepilt.

large_IMG_9446.jpg

large_IMG_9448.jpg

Neli päeva möödusid kiiresti. Elamiseks oli meil segasumma suvila, ehk ühetoaline mugavustega ja terrassiga bungalow 3 täiskasvanu ja 3 lapse peale. Mis lastele eriti meelepärane oli, sest nii said nad müramist alustada hommikul vara kuni õhtul uinumiseni. Välivoodi, kuhu me kahekesi Saskaga ennast ära mahutasime, oli üllatavalt mugav.

Mitmed korrad tegelesime kaljuronimisega, kus ma olin vaatleja (pildistaja, lapsehoidja jms) rollis. Mul ei tekkinud mingit tunnet, et tahaks seinale minna, kuigi veel mingid aastad tagasi võis mind vahel sellisest kohast leida. Piisas täiesti ronimiskohta jõudmiseks pisikeste kaljunukkide ületamisest, et sellest aru saada. Lisaks on Krabi seinad valdavas enamuses edasijõudnutele.

large_IMG_9458.jpg

large_IMG_9473.jpg

large_IMG_9482.jpg

large_IMG_9483.jpg

large_IMG_9507.jpg

Sai lastega rannas ja suplemas käidud. Meri tõmbab Saskat endiselt nagu magnetiga. Vett nähes peab ta sinna suplema saama ning võib tunde madalas vees istuda ning omaette solberdada. Igasugune veest eemaldamine lõpeb tavaliselt hädakisa ning hammustustega.

large_IMG_9536.jpg

Elias oli Saskale lahutamatuks kaaslaseks ning kohati lasi Saskal endale ehk veidi liigagi palju lubada. Igaljuhul tahtsid nad alati kõrvuti istuda ja koos toimetada.

large_IMG_9547.jpg

large_IMG_9636.jpg

large_IMG_9650.jpg

Üks vahvamaid hetki oli see, kui ühel õhtul enne magamaminekut avastasid nad, et lahe on koos vannitoa uks (kahest osast uks, mis käis keskelt lahti) vannitoas olles lahti tõmmata ning sealt toasolijatele sünkroonis uhuu hüüda. Ning siis laginal naerda ning uks kinni panna. Asi kestis vist kümme minutit, kuni Elias pessu kupatati. Siiamaani tuleb naeratus näole, kui seda hetke meenutan!

Ühel päeval võtsime ette matka Railay ja Phra Nang randadele. Hommikuse mõõna ajal sai piki mere äärt mööda pisikesi kanjoneid Ton Sai rannast Railay randa matkata, kaaslaseks imeilusad vaated ning üksik hiidvaraan.

large_IMG_9609.jpg

large_IMG_9612.jpg

large_IMG_9606.jpg

large_IMG_9622.jpg

large_IMG_9630.jpg

large_IMG_9644.jpg

Railay rannast sai maismaad mööda edasi Prha Nang randa. Tee peal tegime väikse kohvipausi. Vahepeal sai uudistada „monkey-businessi“.

large_IMG_9658.jpg

Matkateele jäid Diamond Cave nimelised koopad, kus 20THB eest sai ringi uudistada. Enne randa jõudmist tuli läbida veel üks väike ahvide meelevallas olev lõik.

large_IMG_9676.jpg

Rand oli imeilus, kuid paksult rahvast täis. Algatuseks käisime kohalikes koobastes ronimas. Ning peale seda sai pikemat aega supeldud. Miski asi, mis liiva sees mu jala all ennast liigutas, osutus peopesasuuruseks krabiks.

large_IMG_9682.jpg

large_IMG_9686.jpg

large_IMG_9687.jpg

large_IMG_9689.jpg

Õhtud möödusid romantikast ülekallatud rannas õhtusööki, ülimaitsvaid õunapannkooke ning kokteile nautides. Üks kõrgetest kaljudest on öösiti prožektoritega valgustatud, mis tegi selle ranna veelgi erilisemaks.

large_IMG_9600.jpg

Kojusõidu kokkuvõte:
-Sõidetud km: ~250
-Madusid: 1 vägagi elus ja erkroheline.

Selline tore roadtrip!

large_IMG_9572.jpg

Posted by PankuPanku 07:12 Archived in Thailand Tagged living_abroad Comments (3)

14.02.2010

Sõbrapäeval liblikaaias.

sunny 34 °C

Head sõbrapäeva, kallid sõbrad!

Olles seekord eelnevalt kindlaks teinud liblikaaia täpse asukoha, oli seekord sinna jõudmine valutu. Tee peal käisime minu lemmik dim-sum kohas pühapäevast kerget hommikueinet võtmas. Saska oli väga heas tujus ning tegi tutvust kohalike lastega.

Liblikaaeda jõudsime varakult - peale meie oli seal veel ainult üks seltskond, nii et liblikad olid praktiliselt kõik meie jaoks!

large_IMG_9115.jpg

large_IMG_9121.jpg

Täitsa tore oli seal tunnikene veeta, kuna liblikaid oli tõesti palju ning nad ei kartnud üldse, lendasid fotoka peale ja juustesse. Piletit ostes anti ka väike anum liblikatoiduga, aga tundus, et neil olid kõhud väga täis, sest nad ei tahtnud üldse seda toitu.

large_IMG_9145.jpg

large_IMG_9151.jpg

large_IMG_9152.jpg

large_IMG_9167.jpg

Saska nautis aeda täiega ning jooksis rõõmsalt edasi tagasi ühest ruumist teise.

large_IMG_9169.jpg

Posted by PankuPanku 15:48 Archived in Thailand Tagged living_abroad Comments (2)

(Entries 31 - 35 of 90) « Page .. 2 3 4 5 6 [7] 8 9 10 11 12 .. »