A Travellerspoint blog

08.04.2010

Palav!

all seasons in one day 39 °C

Ilmad on õige soojaks läinud. Üks õhtu huvi pärast mõõtsin - kella seitsme ajal õhtul, kui on juba pime, oli väljas 34 kraadi. Toas on tavaliselt 31-32 kraadi, mis väljast sisse tulles muide tundub mõnusalt jahe. Tihti on õhtuti ja öösiti äikest, ükskord lõi äike ka kuhugi meie maja lähedale, sest seinad värisesid. Päikesekiir ei tee õnneks enam paukudest ega äikesest välja, kuna see on nii igapäevane. Ilutulestikku meeldib talle vaadata.

Täna hommikul linna sõites sõitis meie ees üks suurem auto, mille juht käitus veidi kummaliselt. Nimelt sõitis ta täpselt kahe raja vahel. Ei saanudki aru, kas oli ilma lubadeta või nii purjus, et pidi joone järgi sõitma. Ühel ristmikul sõitis veoauto tulipunase fooritule ajal üle. Ning täpp i peal oli üks farang (välismaallane), kes oli oma väikese poja pannud plastmassist tooliga külgkastiga mootorrattasse istuma ning viis teda vist parajasti lasteaeda. Politsei ei tee tavaliselt sellistest asjadest üldse välja. Peamised trahviartiklid on rollerijuhtide puuduvad kiivrid ning juhiload.

Päikesekiire kasvatajad on väga vaimustuses sellest, et tirts „a,b,c,d,e,f,g...“ laulu laulab. See pidi selles eas väga ebatavaline olema. Minu arust aga on ta väga jutukas olnud sünnist saati (issi geenid!) ning oma laulukesi hakkas ta laulma juba enne aastaseks saamist. Ning teades, et sõbrantsi laps laulis pooleteise aastaselt „rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh“, tundub, et eestlastel on mingi laulugeen kuskil peidus.

Samas sõnu tuleb juurde väga aeglaselt. Lisandunud on „jänku“, „tsuhh-tsuhh“, „happy“. Natukene muretsedes ostsin paar nädalat tagasi raamatupoest ingliskeelse lastekasvatusraamatu 2-3 aastaste väikelaste kohta. Seal on kuude kaupa ära toodud, mida laps peaks tegema ja oskama ning palju muud kasulikku teavet.

Raamatu järgi on Päikesekiir füüsiliselt arengult keskmisest mitu kuud ees (käib trepist üles-alla täiesti iseseisvalt juba kuu aega, jookseb juba mitu kuud ning ronib igale poole – tooli peale, laua peale, kapi peale, paneb ise kingad jalga ja võtab jalast ära, püksid saab jalga poolenisti, sööb lusika ja kahvliga juba mitu kuud, laob torni) ning keeleliselt arengult paar kuud taga. Kuid rääkides kasvatajatega pidigi see normaalne olema, et need lapsed, kes kuulevad kahte või Päikesekiire puhul kolme keelt korraga hakkavad rääkima veidi hiljem.

Õnneks suudab tirts mulle väga arusaadavalt selgeks teha, mida ta parajasti soovib. Või ei soovi!

Isu on Päikesekiirel endiselt väga hea. Tänane hommikusöök oli pool karpi mustikaid, üks kiivi, kaks tükki arbuusi, kausitäis riisisuppi kanaga, piim. Ning peale seda tahtis ta külmkapist veel lisa-arbuusi. Ainult selleks, et lasteaeda jõudes jälle laua taha sööma istuda.

Trenni jõudes oli parajasti algamas kaks klassi, jooga ja pilates. Vahelduse mõttes ja uudishimust proovisin ära ka pilatese. Pilates oli tunduvalt raskemini haaratav trenn, kui jooga. Mõnede harjutuste juures ei saanud ma üldse aru, kuidas neid õigesti tegema peaks. Vahepeal sain treenerilt märkuse, et lehvitan oma käsi graatsiliselt, nagu lind, selle asemel, et pingutada! Jalgadega harjutuse juures sain kiita, et mul on tugevad jalad!!! Ma oleks oodanud, et tugevad käed, nagu praktiliselt igal väikelapse emmel, aga tugevad jalad? Pean siiski ütlema, et joogaklubi treenerid on väga toredad, räägivad väga head inglise keelt ja on kõik kolmekesi india noormehed, kes on vastava kutse omandanud ülikoolis (magistrikraadiga).

Tai aastavahetuse ootel (13-15.04) , mis on samal ajal ka aasta palavaim periood, on juba paljud ärid suletud ning inimesed puhkuselainel. See on nädal, kui väga paljud lähevad kas koju pere juurde või kuhugi puhkama.

Ma ei saa aru, kust kõik need varaanid äkki välja ilmusid? Eile õhtul oli aias kõnnitee peal kaks paarituvat varaani, kellel võttis mitu sekundit, et seda jalgade ja sabade sasipundart lahti harutada meie lähenedes. Ning siis ei jooksnud nad mitte minema, vaid jäid äraootavalt passima? Sisalikke on ka järjest rohkem. Tagatipuks on mingi tundmatu loom mind reiest jõhkralt hammustanud ning kuna see ei meenuta ei sääse- ega ka sipelgahammustust, jääb mul kahtlustada ainult mingit ämblikku.

Lisatud õhtul:
Kella nelja ajal mõõtsin ülitäpse beebitermomeetriga rõdul varjus, oli 39,2 kraadi! Päris lahe!

Posted by PankuPanku 23:47 Archived in Thailand Tagged living_abroad Comments (2)

05.04.2010

Toimetamised.

all seasons in one day 39 °C

Bali blogi kohta võib öelda – kaua tehtud, kaunikene! Sest enamus teksti sai Balil tehtud märkmete vahele kirjutatud hiljem. Enda kohta võin öelda, et arvuti on mu igapäevane abiline ning ilma tema normaalse koostööta on üsna frustrueeriv olla. Tänasel päeval otsustas ta internetikohvikus võrku logimisest keelduda. Ning fotoka programm, mida fotopoes käisin lunimas, ei hakanud ka tööle. Nii et pildid on ilusasti turvaliselt fotokas, kuid arvutisse ma neid praegu tõmmata ei saa.

Päevad on möödunud meie mõlema haiguse viimaste riismetega võitlemise lainel. Nädala jooksul käisime kolm korda arsti juures, sest Päikesekiire köha kestis juba mitu nädalat ning ei tahtnud hoolimata ravimitest ära kaduda. Seega sai ta veel inhalaatorit ja füsioteraapiat ning need mõjusid väga positiivselt. Mina aga räägin juba mitu nädalat ninahäälega, sest nohu mis mind tabas, oli tohutu. Kindlasti mingi viiruslik variant, sest sain selle haiglas olles. Üsna tõenäoliselt ühe roosa kärsaga olevuse moodi gripp, sest see pidavat praegu liikvel olema siin. Aga kuna ma ise arsti juurde ei läinud, siis jäi see fakt kinnitamata. Päikesekiire arstiarvetega rääkisin arstile oma mure ära, et pean ise maksma ning palusin mõistlikumat hinda. Nii et seekord olid arstiarved 100THB, 0THB ja 300THB (kuna käisime kahe erineva spetsialisti - dermatoloogi ja lastearsti juures) ning lisaks siis ravimid ja protseduurid. Täitsa mõistlik hind tõepoolest. Füsioteraapia oli ainult kallis, 20 minutit maksis 500THB (~180EEK).

Päikesekiir, haigusest peaaegu ülesaanuna, on saanud tohutu hea isu omanikuks. Mulle tundub, et ta sööb minust rohkem. Peale poolekilose mango, paari kanaviilu ning üsna suure kausitäie riisisupi ärasöömist on ta endiselt näljane. Käies külmkapist endale sate-varraste näol lisa hankimas. Ning täna hommikul esimese asjana peale silmade lahtitegemist hakkas ta mind käest kiskuma, ise samal ajal „mäm-mäm“ nõudes. Hommikusöögiks sõi suure viilu arbuusi, kausitäie riisisuppi ning viilu määrdejuustuga saia (+ piim ja pudelitäis lahjendatud rohelist jääteed). Lasteaeda jõudes oli esimene asi laua taha istuda ning söömine algas taas, seekord ploomide ja guaava näol. Hmm? Ma ei jaga seda arvamust, et paks laps oleks ilus laps.

Muidu on Päikesekiir üliheas tujus. Tahab ainult mürada ja mürada. Ma ise olen praegu natukene väsinud, kuna lähen vist liiga hilja magama, aga äratus on alati vara. Kui ma isegi püüan voodis veel natukene põõnata, on kohe kohal korrapidaja, kes kindlustab, et ma enam hetkegi rahulikult olla ei saaks. Hakkab ükshaaval mu käsi ja jalgu voodist välja tõmbama ning siis ronib voodisse ja lükkab seljatagant.

Eile nägin tükk aega vaeva, et tuppahiilinud kassist lahti saada. Kõigepealt vedeles ta meil tunnikese toas. Hiljem leidsin ta meie rõdu pealt, kus ta oli terve õhtupooliku. Siis pidin teda rõdult üle toa õue lohistama, kuna ta keeldus jalgu alla võtmast. Õhtul leidsin ta ukse tagant. Päikesekiir oli muidugi kiisu kohalolekust vaimustuses. Ning nii heas tujus, et käis vahepeal ka kutsule pai tegemas, keda ta muidu natukene pelgab. Eile kohtasin enda korteri ümber kahte erinevat varaani. Üks oli pruun ja libeda olekuga ning tegi kiiresti vehkat. Teine tegelane oli roheline, pika peenikese rõngas sabaga ning ei tahtnud üldse minema minna, vaid hoopis koos meiega tuppa tulla. Hirmus, ma ütlen, hirmus! Soojade ilmade tõttu on putukaid ka hoobilt mitmekordselt rohkem, kui muidu oli.

Posted by PankuPanku 23:35 Archived in Thailand Tagged living_abroad Comments (0)

03.04.2010

Muhv, nõudmiseni.

all seasons in one day 35 °C

Ehk siis lühidalt, mis vahepeal muutunud või ebamuutunud on.

Esimene lause!
01.04 lausus Päikesekiir oma esimese täislause. Ja see ei ole aprillinali! Juba mitmendat päeva oli meil mäng - tema näitas näpuga mingi asja peale ja ütles midagi oma pudikeeles ning ma vastasin siis, mis see on. Esimese aprilli õhtul sain esimest korda aru, mida ta küsib, kui näpuga näitab, sest väga selge hääldusega tuli talt küsimus: „What is that?“.

Muid sõnu veel väga palju ei ole. Eesti keeles on peamiselt „emme“, „tuttu“, „aitäh“, „uuh-uuh“ (kutsu kohta), „Sasa“ (enda kohta), „mäm-mäm“ (söögi kohta). Inglise keeles on „mommy“, „by-by“, „baby“, „poo-poo“, „how?“. Tai keeles on „khob-kun-ka“ (koos käte kokkupanemise ja kummardamisega aitäh), „kub“(musi) ja „mae“ (emme).

Kui sõna ette öelda, siis kordab järgi küll, kuid iseseisvalt ei kasuta. Või ei saa mina aktsendist aru.

Lasteaed.
Lasteaiast on Päikesekiir endiselt vaimustuses. Viimastel kordadel on nad iga päev mingit pilti värvinud, nagu näiteks õuna ja Puhhi. Lisaks sellele on kaks korda päevas laulu-tantsu pooltund. Mis laule seal täpselt õpitakse, sellega ma kursis pole, aga üks lauludest, mida ta kodus armastab laulda, on tähestikulaul „a,b,c,d,e,f,g....“.

Igaljuhul lasteaeda jõudes on teised lapsed tavaliselt rõõmsalt vastas tervitamas „Saska is coming“, ning tema paneb nende poole jooksu ja on hetkega minu olemasolu unustanud. Eks teiste lastega ja enamuses suurematega on ikka põnev koos mängida. Kodus mängib ta iga päev ka mingi aja koos Neoga, kes on temast 5 kuud noorem. Neo teeb praegu, aasta ja kahe kuuselt oma esimesi iseseisvaid samme.

Strateegilised mõõdud.
Praegused strateegilised mõõdud aasta ja peaaegu kaheksa kuuselt on 90cm ja 12,6kg.

Kätepesu.
Et Päikesekiir saaks iseseisvalt käsi pesta, ostis emme talle selleks kraanikausi ette redeli. Esimesel õhtul peale redeli kojutoomist oli Päikesekiir nagu krapsti sealt üles ning kraanikausis lobistamas. Peale poolt tundi ja väga märga vannituba otsustasin, et esimeseks õhtuks aitab küll. Sest teadupärast kraanist tuleb meil ainult külma (leiget, Tai oludes) vett. Mille peale Päikesekiir minu peale väga solvunud oli. Ning viimased nädal aega ongi redel Päikesekiire lemmikasi, mida ta igal võimalusel püüab ekspluateerida. Nii et praegu hoiame seda rõdu peal ning toome tuppa vaid kätepesu ajaks. Sellepärast on kätepesu praegu hinnatud tegevus ning üsna tihti võib näha tirtsu kraanikausi ees mulle puust ja punaseks selgeks tegemas, et ta tahab käsi pesta.


Lemmiktoidud.
Minu praeguseks lemmiktoiduks on papaia, arbuus, pitsa ja müsli. Vahelduseks aasiapärasele menüüle. Päikesekiire lemmikud on aga mango, papaia, maasikad, rosinad, juust, riis ja kana. Ning loomulikult kalasupp. Haigena oli müslist päris mugav ära elada, võtad aga külmikust paki ja ongi toit valmis.

large_2010_03_16..disober.jpg

Piimaga on see huvitav lugu, et viimase haiguse ajal jõi ta nädalakese ainult piima, nii et seda kulus umbes 1,5 liitrit päevas. Mulle hakkas tunduma, et see on vähekene liiast ning koormab liigselt neere. Ühel õhtul otsustasin, et õhtusöögi ajal ning peale õhtusööki on küll piimakruus laua peal, kuid voodisse me piimapudelit enam kaasa ei võta. Veepudel on aga alati käeulatuses. Varem olid mõlemad pudelid ka voodis kaasas ning värvi järgi valis Päikesekiir alati valge joogi. Kulus umbes 3 minutit hädakisa, kui tirts aru ja, et piimapudelit enam pole ja ei tule. Ning siis läks loosi veepudel. Nüüd ongi juba nädal aega öiseks joogiks vesi ning seda kulub igal ööl umbes kaks 200ml pudelitäit. Ning joob ta seda rõõmuga – ei mingit hädaldamist!

Uksestopperid.
Juba mitu nädalat on hommikud alanud nii, et kõige esimene käik voodist on Päikesekiirel külmkapi juurde. Tal on üsna täpne ülevaade, mis seal parasjagu saadaval on ning külastab ta seda kappi väga tihti. Ka siis, kui just on oma söögitoolis kõhu head-paremat täis puginud. Mõned päevad tagasi avastas ta mängimise käigus, et ka magamistoa kappide uksi on võimalik lahti teha, kui alt käega kaasa aidata. Nii et nüüdseks ei ole meil enam praktiliselt ühtegi lapsekindlat kappi ega riiulit peale külmkapi pealse, telekapealse ning vannitoariiuli. Seetõttu seadsin ühel päeval sammud kaubamajja ning soetasin kolm uksestopperit.

Päikesekiir, nähes et külmkapi uksele on ilmunud mingi uus asi, tudeeris seda natukene, proovis ust avada, kuid ei saanud, mõtles natukene ning loobus külmkapi kallal käimisest. Järgmisel hommikul aga tudeeris ta külmkappi uuesti ning kahe käega toore jõuga tõmmates saigi ukse lahti. Nii et aitab vist ainult kett ja tabalukk.

Mängud.
Et mis mänge me siis praegu mängime kodus? Peamiseks on peitusemäng. Üldiselt leiab Päikesekiir mind alati üles, aga üks kord, kui ma end voodisse teki alla peitsin, ei leidnudki ta mind. Oli parajalt hämmingus, et emme ootamatult täiesti ära kadus ning käis vaikselt mööda korterit ning uuris siit sealt uste tagustest ning nurkadest.

Teiseks lemmikuks on tagaajamismäng. Eriti põnevaks muutub see siis, kui on vaja rohtu võtta või vanni minna.

Populaarne on kätepesumäng kraanikausis. Endiselt on tema hool ja armastus suunatud ka nukule, kes saab nii kärutatud, potitatud, söödetud kui ka paitatud.

Paha tuju korral lendavad asjad käest siia-sinna. Isegi kohalikust Dairy-Queen piima kiirtoidukohast ostetud piimakommid (maitsestatud kokkupressitud piimapulber), mida ta muidu väga hindab.

JimJam.
Varem ei tundnud Päikesekiir multikate vastu erilist huvi, kuid nüüd avastasin satikanalite pealt inglisekeelse väikelastekanali JimJam. Sealt tulevad multifilmid on väga rahulikud, toredate tegelastega ning mõnusa rõõmsa muusikaga. Seetõttu on multikad nüüdseks ka Päikesekiires huvi äratanud ning ta armastab vahetevahel kaasa tantsida. Selle kanali pealt tulevad isegi sellised saated, kus tutvustatakse näiteks puuvilju, et kus need kasvavad ja kuidas neid kasutatakse. Või õppefilmid kätepesust, plastiliini voolimisest, võimlemisest. Päris lahe kanal.

Kodust väljumine.
Praktiliselt iga kord, kui hakkame kuhugi minema, jõuame kingad jalga panna (Päikesekiir saab oma kingad juba ise jalga), ning siis tuleb tirtsule meelde, et emmel on kott või mitu kotti väljudes, aga tal pole ühtegi. Pisikesed pruunid silmad teevad kiire hinnangu toale, et mida seekord kaasa rabada. Tavaliselt osutub selleks kas nuku või mõni lähedalasuv mänguasi. Ühel korral tahtis ta kaasa lohistada söögitooli. Ning siis, jõudnud mõni meeter edasi trepile, kukub see asi tavaliselt käest ning on hetkega unustatud. Või ulatab tirts selle mulle, et ma seda kannaks.

Väike abiline.
Nii tore on, kui laps püüab abiks olla. Toimetamisel või koristamisel. Viib prahi prügikasti, paneb asju kokku, pakib kotti. Pühib põrandat, toimetab lapiga ringi. Vannis käies valab ise pärast vanni tühjaks (nii et terve vannituba upub, muidugi!). Kuni selleni välja, et peale sööki viib ise oma mustad nõud kööki kraanikausi äärele.

Õhtuti enne uinumist õpetab Päikesekiir emmele, kuidas „By-by“ lehvitada ning kuidas tai moodi tänada. Viimased õhtud olen ma neid liigutusi ikka kümneid kordi harjutama pidanud!

Potitreening.
Vahepeal läks juba päris kenasti paar nädalat, kuid nüüd on õppimises mõningane tagasilangus. Kuna Päikesekiirt huvitab vannituppa minek (et saaks kraanikausis käsi pesta), on ta mitmeid kordi teinud valehäireid, ise pärast kavalalt itsidades. Aga kui mähku mustaks saab, siis ütleb ta küll iga kord korralikult mähku peale patsutades „pu-puu“, et vajab vahetamist. Asi seegi!

Teine trend, mis on tekkinud, on istumise ajal pisikeste mänguasjade potti poetamine ning siis kiituse ootamine näpuga „saavutusele“ näidates ning aplodeerides.

Joogatunnid.
Vahepeal pole reisi ja haiguse pärast sinna jõudnud, kuid muidu on tunnid väga toredad ning 1/3 30-st on juba läbitud! Ma ei uskunud, et jooga võiks olla nii füüsiline, et peale tunnikest trenni päris võhmal olen! Kui trennis on vähem rahvast, on treeneril rohkem aega igaühega eraldi tegeleda ning siis on ta varmalt abistamas veelgi sügavamale kummardumisel ning veelgi põhjalikumal venitusel.

Arvuti jahutamine.
Siiamaani jahutasin arvutit, töötades sellel mõistliku aja ning siis ta teist pidi pöörates jahtuma pannes. Remondionud soovitasid osta spetsiaalse jahutusagregaadi, ning nüüd ongi mul arvuti all 299THB (~83EEK) maksnud spetsiaalne lilla taustavalgustusega ventilaator.

Valuutakursid.
Lisaks ebameeldivale üllatusele, et pank tõstis aasta alguses oluliselt valuutatehingute teenustasu, on oluliselt muutunud ka tai bahti kurss, tõustes septembri 0,32 pealt praeguse 0,36 peale.

Liiklus.
Üle päeva sattun ma peale mõnele õnnetusele, valdavas enamuses on need uppilennanud rollerid. Sattudes tihti arsti juurde, on seal praktiliselt alati näha mõnda turisti, kes rolleri pealt mõninga õhulennu on sooritanud.

Ilm
Ilm on endiselt väga ilus. Ehk veidi tuulisem ja vihmasem, kui eelmistel kuudel. Kuid vihm on peamiselt alles õhtul ning hommikuks on taevas jälle selge ja kõik kuiv. Äikesehood on jälle väga tugevad, nagu sügiselgi. Vihmasaju ajal tekkivad mäenõlvadele vulisevad ojad ning teedele suured-suured sügavad lombid. Mis kaovad paari tunni jooksul peale saju lõppemist. Temperatuur on päris soe, varjus on enamasti 34-35 kraadi. Viimasel ajal hoian toas peamiselt 28-30 kraadi, et erinevus välistemperatuuriga liiga suur ei oleks. Muidu ei saa palavusest väga arugi, aga teatud hetkedel hakkab higi sekunditega voolama, nagu näiteks autosse istudes või koju jõudes tuppa minnes.

Armsad ja mitte nii armsad loomakesed.
Mulle tundub, et talveperioodil vahepeal tagasihoidlikumaks muutunud loomad on nüüd jälle aktiivsemaks muutunud. Pea iga päev kohtan mõnda varaani. Täna hommikul trepist alla jalutades kuulsin puu otsast kõva varaanikisa ning seal ta taas oli, meenutamas puuoksa. Üks tegelane armastab mu köögiakna taga häälekalt toimetada. Palmide otsas on kümnete kaupa papagoisid. Ussikesi olen ka tee peal näinud praktiliselt iga päev, enamus nendest on olnud rataste all lapikuks sõidetuna.

Naabrid.
Tavaliselt öeldakse, et naabrid hakkavad huvi pakkuma siis, kui enda elu igavaks muutub. Järelikult – mul on natukene igavamaks läinud. Sest naabrid pakuvad juba meelelahutust.

Esimesse majja kolisid pooleteiseks kuuks saksa-brasiilia segapaar. Kaks parajat frukti. Keedavad endale hommikuti kuumaveetermoses (nagu keedukann, aga hoiab vee ka pärast kuumana) mune. Mitu termost on juba katki läinud. Sakslasest mees rabab perenaise ema. Naine on enamus aega suht tigeda olekuga.

Teise majja kolis kuuks ajaks ameeriklane. Esimesel päeval käis mult uurimas, et mida siin vaadata ja kus siin käia on, et ta enne ei viitsinud lugeda Phuketi kohta. Noh, soovitasin üht koma teist. Poolteist nädalat hiljem ühel vihmasel õhtupoolikul Päikesekiirega rõdul vihma vaatamas olles nägin teda külast naasvat koos noore tai neiuga. Mees ise üsna sapsis, otsis kümme minutit kotist võtmeid, käed vist värisesid. Järgmine päev nad toast välja ei tulnudki, vähemalt nii tundus, sest kingad olid ukse taga terve päeva. Nii et, üksikud mehed – siin maal leiab endale noore naise praktiliselt igaüks, kes sellest unistab! Ka enam vähem 100 aastast kokkukuivanud krõbinat olen noore naise käevangus näinud, rääkimata igasugustest teistest põnevatest meesisenditest.

Posted by PankuPanku 08:41 Archived in Thailand Tagged living_abroad Comments (0)

01.04.2010

Tagasi blogimas!

all seasons in one day 35 °C

Vahepeal on nii palju juhtunud, kuid blogimiseni pole kuidagi jõudnud. Tegelikult on kõiges süüdi minu arvuti, mis taas katki otsustas minna. Seekord oli tegu tarkvaraprobleemidega ning pidin kolm korda paranduses käima, et läppar taas minuga koostööd teeks. 11.märtsi postituse panin üles internetikohvikus, aga muid sebimisi oli nii palju, et sinna kohvikusse rohkem ei jõudnudki. Järgmiste päevade jooksul püüan seda tasa teha, ning siis Te ei jõua jälle ära lugeda, mis kõik kirja on pandud!

Tänud kõigile, kes Te mulle vahepeal kirjutasite ja pilte saatsite! Sain päris mitmeid südantsoojendavaid ning toetavaid kirju ning selle üle on väga hea meel!

Mõne lausega sissejuhatuseks, et mis siis märtsikuu teises pooles kõik juhtus! Märtsi keskel oli meil Päikesekiirega kauaoodatud reis Balile Indoneesias. Reis sattus imelisele ajale – Bali aastavahetusele ning oli suurepärane!

Peale Balilt naasmist jäime me mõlemad aga grippi. Alguses jäi Päikesekiir haigeks ning kaks päeva hiljem ka ma ise. Ning seetõttu istusime nädalakese nelja seina vahel.

Nii et üsna varsti loodan rohkem aega leida ning kõigest täpsemalt kirjutada!

Posted by PankuPanku 17:00 Archived in Thailand Tagged living_abroad Comments (2)

19.03.2010

Bali võlumaailmas!

sunny 32 °C

I päev
Tänane hommik algas eriti vara, kell viis. Kirusin ennast juba eile, et nii varajasele lennule piletid olin ostnud (8.00am). Aga ostmine oli novembri alguses ning siis oli peaasi, et odavalt saaks.

Malaisia on selles mõttes tore riik, et ei korja sisenemise eest raha. Immigratsioonivormistused on kiired ning pea märkamatud. Olin eelnevalt arvestanud, et ei hakka suuri plaane tegema, vaid veedame vahepealsed tunnid lennujaamas. Võibolla oleks võinud isegi linnareisi ette võtta, kuna pagas oli käes juba 10.30 ajal, aga järgmine lend väljus alles kella 4 paiku. Paar tundi oleks linnas saanud olla küll. Aga siinkohal pean nentima, et AirAsia oli vahepeal lennuaega natukene hilisemaks lükanud, kui mul piletil kirjas oli. Ja mul polnud sellest õrna aimugi. Hea, et varasemaks polnud pandud.

Kuala Lumpuri odavlendude terminal on omapärane selle poolest, et terminalist väljas on väga meeldivad ja mugavad söögikohad, kohvikud. Terminalis sees aga... üks närune baar ja üks kohvik. Lisaks sõõrikuväljamüügiputkale. Kuna see fakt ei olnud mul enam meeles, siis pidin leppima viimastega. Sest enda plaanide järgi mõtlesin, et kuna Päikesekiir nagunii tudub, teen vahepeal check-in ära ja siis on mõnus kuskil terminalis sees kohvikus tšillida. Tegelikult oli tšillimise asemel pingi peal tundide kaupa oma aja ootamine. Süüa ka seal midagi normaalset ei saanud, saiakesi ja võileibu oli ainult laias valikus. Aga tolli ja immigratsiooni ringi teist korda teha ka ei tahtnud. Poleks võibolla lubatudki.

large_2010_03_14..ujaamas.jpg

Nii leppisime oma pingiga. Vahepeal tekkisid Saskale mängukaaslased - tõmmud, temast poole suuremad poisiklutid. Ning koos jooksid nad pingiridade vahel niikaua, kuni kõik olid täiesti võhmal.

large_72010_03_14..ujaamas.jpg

Mõtlesin, et lasen Päikesekiirel selle tunnikese joosta, on tal pärast rahulikum istumine. Aga võta näpust, käed ja jalakesed said rahu alles poole lennu ajal tududes, kuni sinnamaani käis pidevalt aktiivne sebimine. Viimased lennujaama tunnid möödusid õnneks ruttu ning peagi tuligi taas lennukini matkata. KLLC terminal on lahe, kuna see on nagu suur bussijaam - suur ootesaal, tihedalt väljuvad lennud, ei mingeid uhkeid poode ega söögikohti, ning lennukini matkad omal jalal.

Teisel lennul Kuala Lumpurist Balile oli vähem rahvast ning seega saime enda käsutusse terve pingirea. Lend ise kestis 2:55. Päikesekiir tegi tooli käepideme peal akrobaatilisi harjutusi ning pakkus ülejäänud lennukiseltskonnale silmarõõmu.

Lugesin ajaviiteks lennuajakirjast soovitusi, kuidas ennast lennul mugavamalt tunda. Muu hulgas oli soovitus, kuidas suhtuda ebaviisakatesse vanematesse, kes lasevad oma jõmpsikal lennukis ringi joosta, mängida ja häält teha. Tundsin ennast ära. Mina olengi see ebaviisakas lapsevanem, kes laseb oma väikelapsel vahekäigus möllata! Selle eest oli Päikesekiirel tore!

Saabumine Balile oli sujuv. Kui välja arvata kilomeetrine matk ümber lennujaama, et jõuda immigratsioonini (matk oli ilmselt tasakaalustuseks odavale piletile). Ning ebameeldiv fakt, et mingil ajal selle aasta alguses olid Indoneesia ametnikud otsustanud tõsta nädalase viisa tasu 10USD pealt 25USD peale (ühtlustades viisasüsteemi). Mis tähendas 30USD ootamatuid kulusid. Hea koht raha sissekasserimiseks muidugi, arvestades igaaastast turistidevoolu sellesse riiki. Ainuüksi Balit pidavat külastama vähemalt paar miljonit turisti aastas.

Kuigi olin saatnud hotellile kirja, et nad mind lennujaamast peale korjaks, ei olnud kedagi vastas ning seetõttu ei hakanud kaua passima, vaid suundusime lähima taksoleti juurde. Kus ootas järgmine ebameeldiv üllatus. Olles eelnevalt raamatut studeerinud teadsin, et tavaline taks Ubudisse on 150'000 ruupiat (~150EEK). Kuid letis küsiti 225'000. Kuna miskit muud varianti silmaulatuses ei paistnud ning väljas oli juba täiesti pime, siis tuli pakkumisega leppida. Üks onu haaras mu pakikäru, ning ma arvasin, et see on taksojuht. Kärutas ilusti taksoni. Vahepeal mingi tegelane käis mu selja taga ja uuris, et mitmekesi me oleme. Püüdsin mitte välja teha, olles eelnevalt lugenud kümneid lugusid Bali transpordipähemäärijatest. Igaljuhul väga ebaviisakas minust, sest selgus, et see oli tegelikult meie taksojuht. Ning teine onkel, kes käru lükkas - ??? Igaljuhul see teine onkel, siis kui pakid olid juba pagasnikus ja me ise autos, tuli mulle ültema, et "Leave some tip" (ise samal ajal sõrmi kokku hõõrudes). Mul oli vist sellel hetkel päris pikk mõtlemine, sest peale seda, kui ta paar korda oli seda korranud, vaatasin ma endiselt talle juhmi näoga otsa ning püüdsin enda jaoks selgusele jõuda, et kas ta ütleb, et ma peaks taksojuhile jootraha andma sõidu lõpus? Alles siis, kui takso oli kohalt võtnud, sain aru, et see tohkam ootas 50 meetri käru lükkamise eest jootraha. Või olin tohkam ma ise, ei teagi. Tee peal tegime kiire põike 24h supermarketisse, et tirtsule piima osta. Kuna on esimene päev, ei ole ma aru saanud veel, et kas see ongi normaalne, et liiter piima maksab 22'000 raha (~22EEK)? Taksosõit ise võttis kuskil poolteist tundi ning ma kogu aeg ootasin, et me juba kohale jõuaks, sest teed olid kitsad, liiklus päris tihe ning taksojuht raske jalaga (mitte väga hull, aga mitte väga meeldiv ka). Hotelli leidmine võttis tal ka mitu peatust, teeküsimist ning natukene valestisõitmist.

Bali ise aga... Kuigi oli pime, oli hämmastav näha sellist imelist maailma. Kui ma sügisel piletid ostsin, siis panin kuupäevad täiesti umbropsu. Ning nüüd selgus, et olen siin täpselt nende aastavahetuse ajal. Vana aasta ärasaatmiseks ehitavad nad hiigelsuured halbade vaimude kujud. Tee peal võis näha kümneid ja kümneid töös olevaid kujusid. Mille ümber oli kogunenud rahvamass.

large_2010_03_15..ud__30_.jpg

Paljudes kohtades olid templites missad ning tehti ka pauku. Kohalik arhitektuur on aga täiesti omapärane. Ning tohutult on kunstisaale-kunstisaale. See saar tundub juba esimestest hetkedest kuidagi eriline.

Hotelli jõudes oli hea meel, et oleme kohal. Broneerimisega olin tükk aega vaeva näinud, püüdes seda teha omal käel. Aga kõik proovitud hotellid olid täis ning seetõttu võtsin lõpuks Agodast kõige odavama hotelli. Hotelli miinus on see, (või võibolla väga suur pluss???) et see asub 3,5 km linnast väljas maal. Ning pole internetti. Samas on ümberringi ehe loodus. Junjungan on nimi. Vastuvõtt oli soe ning kuna miskit oli neil tubadega topelt saanud broneeritud, siis anti meile hotelli viimane, kõige uhkem tuba.

large_2010_03_14..otellis.jpg

large_92010_03_14..otellis.jpg

Nii et ei saa kurta. Päikesekiir oli kohe traksis vanni minekuks (peale toa hoolikat revideerimist) ning valas vannivette kogu saadaval oleva vannivahu ning šampooni. Sest need olid kenasti lahtistes kannudes vanni kõrvale serveeritud.

large_22010_03_14..otellis.jpg

II päev
Päev oli pikk, isegi väga pikk. Hommik algas meile 6.30, mis Tai aja järgi oli 5.30. Hommikusöök tuli tellida eelneval õhtul ning oli väga rikkalik. Endale võtsin puuviljasalati jogurtiga ning Päikesekiirele kana-riisisupi. Lisaks värske mahl, kohvi, puuviljataldrik. Tegelikult oli menüüs praktiliselt kõik, mis tavaliselt hommikusöögiks pakutakse, lihtsalt tuli täpselt ette ära öelda, mida süüa kavatsed. Pisikene hotell (10 tuba), eks selle pärast.

Kella üheksa ajal sõitsime hotelli tasuta transfeeriga Ubudisse ning esimeseks turistimagnetiks osutus Ubudi pearistmikul toimuv püha tseremoonia. Bali inimesed austavad väga omi traditsioone ning nad on usinad palvetajad ja andamitegijad. Varjualusesse olid paigutunud moosekandid, kohal oli tantsija.

large_2010_03_15..stmikul.jpg

large_02010_03_15..stmikul.jpg

Indoneesia naised kannavad endiselt pakke ja andameid pea peal. Ning mingitel saartel kannavad nad traditsiooniliselt ainult seelikut. Bali on veidi kaasaegsem, seetõttu palja ülakehaga naisi siin liikumas näha ei ole. Kuid kaunilt on nad sätitud ja riietatud sellegipoolest. Mehed kannavad ka enamuses seelikut.

Kesklinnast jalutasime mööda Monkey Forest Road'i ahvidemetsa. See oli paras mõnus jalutuskäik, kuigi Ubudi kõnniteed pole vankri lükkamiseks oma küngaste, tõusude, laskumiste ja aukudega just kõige sobivamad. Käelihased said kõvasti tööd ning päris mitmed turistid tegid kaastundlikke märkusi.

large_2010_03_15..ud__14_.jpg

large_2010_03_15.._Forest.jpg

large_72010_03_15.._Forest.jpg

Ahvidemets oli väga põnev paik. Mõnus ja varjuline sammaldunud mets, kus peidus mitmeid templeid ning tohutul hulgal metsikuid ahve. Väravas oli võimalik ahvidele andmiseks banaane ja pähkelid osta, kuid nähes, kui palju neid nagunii on, ei hakanud banaanide kaasaskandmisega mässama. Üldiselt ei olnud need ahvid väga agressivsed, kuid lahtiseid asju ei tasu sellisesse kohta kaasa vedada. Neile meeldivad näiteks igasugused pudelid ning prillid. Samuti igasugune toit. Ning need eemalt armsad loomakesed on üsna kiire tegutsemisega, nii et mis läinud, see tavaliselt läinud ongi. Või naaseb omanikule mõningate kahjustustega, nagu ühe jaapanlase prillid. Päikesekiir oli vahepeal vankris tuttu jäänud ning ärkas alles keset metsa. Nähes enda ümber tohutul hulgal ahve, oli ta kõigepealt vaimustuses.

large_62010_03_15.._Forest.jpg

Siis, paar meetrit kõndida saanud, otsustas üks ahv teda lähemalt uurima tulla ning peaaegu et ründas Päikesekiirt. Nii et see kõigepealt ehmatusest istuli potsatas ning kuna ahv jätkas seelikusabast kiskumist, siis peaaegu selili kukkudes. Õnneks jõudsin selle aja peale juba reageerida ning tüütu tegelase eemale peletada. Pealed seda vahejuhtumit oli mul mitmeks tunniks maailma kõige kuulekam ja korralikum laps. Kes tegi kõike, mis vaja, istus ilusti ja vaikselt kärus ja ei tahtnud üldse kärust välja ronida. Ning jalutades hoidis emme käest kinni ning sibas kuulekalt kõrval, sammugi eemale astumata.

large_02010_03_15.._Forest.jpg

large_42010_03_15.._Forest.jpg

large_12010_03_15.._Forest.jpg

large_52010_03_15.._Forest.jpg

large_972010_03_15.._Forest.jpg

large_062010_03_15.._Forest.jpg

Kerge lõuna võtsime sealsamas ahvidemetsa lähedal kohvikus. Kohvikute ja restoranide valik Ubudis on väga lai ja kaasaegne. Kohvikus oli vahepeal töötajate rongkäik, kus need hanereas läbi ruumi marssides panne-potte-kulpe kokku kõlistasid, ise samal ajal mõnusalt itsidades. Tundus, et see ongi nagu traditsioon aeg-ajalt sellist rongkäiku teha, tõenäoliselt tähendas see neile head õnne. Kohviku omanik oli taani mees, kes mõned aastad tagasi sinna kolinud, naise võtnud ja nende poeg oli Päikesekiirega pea sama vana, nii et nad mängisid natukene koos. Küsisin neilt, et ehk nad teavad kedagi usaldusväärset autojuhti. Kuigi autojuhte oli tänava peal ennast pakkumas kümnete kaupa, oli ainult näo järgi väga raske valida, keda võtta, keda jätta. Ning peale kiiret telefonikõnet oli viis minutit hiljem kohal Made, kes pidi olema väga lastesõbralik ja tore. Me ei pidanud pettuma!

Järgmise sihtpunktina oli plaanis Ubud Palace. Mis oli praktiliselt inimtühi ja selle päeva puhul vist piletivaba.

large_62010_03_15.._Palace.jpg

large_32010_03_15.._Palace.jpg

large_2010_03_15.._Palace.jpg

Peale seda tegime väikse põike hotelli, et võtta värskendav dušš ning kerge puhkehetk. Et siis kella poole viie paiku hotelli transfeeriga taas kesklinna sõita.

Tawur Kesanga pidustused õhtul enne Nyepi püha.
Vana aasta pidustused kestsid kella viiest (ehk päikeseloojangust) kümneni õhtul. Rahvast oli kella viieks kogunenud juba väga palju ning kesklinn oli liikluseks suletud. Kollikujude rongkäik suundus mööda kesklinna tänavaid linna keskväljakule.

large_2010_03_15..pi__40_.jpg

large_2010_03_15..pi__42_.jpg

large_2010_03_15..pi__43_.jpg

large_2010_03_15..ud__36_.jpg

large_2010_03_15..pi__44_.jpg

large_2010_03_15..pi__46_.jpg

large_2010_03_15..pi__48_.jpg

large_2010_03_15..pi__49_.jpg

large_2010_03_15..pi__50_.jpg

large_2010_03_15..pi__52_.jpg

large_2010_03_15..pi__47_.jpg

Seal sai kolle lähemalt tudeerida ning peale seda esitas iga koll oma tantsu ning lahkus peaväljakult mööda küla laiali.

large_2010_03_15..pi__54_.jpg

large_2010_03_15..pi__55_.jpg

large_2010_03_15..pi__61_.jpg

Kõik Bali külad tähistavad seda püha ning peamised tseremooniad toimuvad küla peamisel ristteel – deemonite kohtumispaigas. Ogoh-ogoh kollikujud kujutavad kurje vaime, kellest tuleb vabaneda ning on tehtud bambusest ja porolonist.

large_2010_03_15..pi__57_.jpg

Hämaruseks olid tänavad paksult rahvast täis. Rongkäiku ilmestasid kohalikud moosekandid ja orkestrandid. Iga tunniga läks Ogoh-Ogoh kandjate tants aina energilisemaks ja hullupöörasemaks. Viimased paar tundi tehti kõvasti lärmi, pauku, ristmikutel olid ilutulestikud. Ning lõpetuseks põletati osad Ogoh-Ogoh kollid ära.

large_2010_03_15..pi__64_.jpg

large_2010_03_15..pi__65_.jpg

large_2010_03_15..pi__67_.jpg

large_2010_03_15..pi__70_.jpg

Ühesõnaga, täiesti sürr karneval. Väga omapärane, põnev ja hingestatud. Soovitan soojalt.

large_2010_03_15..pi__72_.jpg

Viimase pooltunni enne hotellibussi saabumist veetsime filmipoes. Rumal turist, nagu ma olen, oli mu esimene küsimus sisenedes, et kas nad DVD-sid laenutavad ka? Aga ainult müüsid. Peale DVD-de hinna sain aru, miks nad ainult müüvad. Kõikide filmide hind oli üks ja seesama - 15000 ruupiat (~15EEK). Nii et polnud vaja väga kaaluda, et kas osta või mitte osta. Valisin endale neli filmi ja Päikesekiirele ühe. Mingi Einstein Baby sõnadeõppimise multikas. Oli täitsa kenasti üles ehitatud ning kohati Päikesekiir isegi vaatas seda. Minu õnneks oli aga DVD mängija puldil "pause" nupp, sest... sellest juba juttu järgmises päevas.

III päev
Uue aasta tervituseks on kogu saart hõlmav iga-aastane vaikusepäev "Nyepi" ehk "the Day of Silence" (hommikul kella seitsmest järgmisel hommikul sama ajani), Bali suurim hindu püha, kus inimesed on kodus ja mõtisklevad oma elu üle. Isegi lennujaam on sellel päeval suletud. Tööd ei tehta, tuled on kustus. Mõte on jätta pahadele vaimudele mulje, et saar on inimtühi ja mahajäetud, et pahad vaimud mujale lendaksid. Meie mõistes on see siis aastavahetus ning seekord algas 16. märtsil aasta 1932 (Saka kalendri järgi, kus aastas on 210 päeva. Järgmine aasta on see püha 04.04.2011)!

Vaikusepäev. Selline see päev oligi. Kuna hotellist välja minna ei tohtinud, nagu ei tohtinud ka panna tulesid põlema, siis veetsime enamuse päevast oma toas. Õnneks oli meie tuba, õigemini sviit, millest avanesid imelised vaated riisipõldudele, väga avar ning Päikesekiirel mängu- ja jooksmisruumi laialt.

large_2010_03_16.._rodult.jpg

large_42010_03_16.._rodult.jpg

Pean nentima, et balilased on väga religioossed, ning tõepoolest ei sõitnud sellel päeval mööda ei ühtegi liiklusvahendit ega olnud kuskil väljaspool hotelli näha liikumas ühtegi inimest. Seda siis külapiirkonnas. Linnas võibolla oleks midagi teistmoodi olnud? Kuigi ma ühtelt kohalikult kuulsin, et linnas lülitatakse sellel päeval elekter välja, et ei saaks tulesid põlema panna. Mis tundub natukene absurdne, aga tont neid kohalikke teab. Meile Päikesekiirega tehti see erand, et toas oli märgistatud lambid, mida tohtis põlema panna ning mida mitte, et tirtsuga päris pilkases pimeduses istuma ei peaks. Kardinad olid muidugi hotellirahva poolt juba eelneval õhtul korralikult akende ette sätitud.

Nii et soetatud DVD-d kulusid sellel päeval väga marjaks ära. Osa rahvast veetis pool päeva basseini ääres, aga arvestades reisieelset tervislikku seisukorda eelistasin kuivale maale jäämist. Vahepeal tekkis hotellis miski veeprobleem, ning õnnetul kombel asus trepp veepumba juurde läbi meie vannitoa akna. Nii et mingi aeg päeval käis läbi meie toa tihe sebimine. Iga kord helises ennem telefon ning vabandati ette ja taha. Kuuenda telefonikõne ajal ei suutnud ma enam vastu panna ning küsisin, et kaua see probleem kesta kavatseb. Sest tundus, et vaikusepäeva asemel on tekkinud telefoni keskjaama päev. Ning sellepärast oli DVD mängija pult ka kogu aeg kasutuses, et kord ust avama joosta ja siis jälle sulgema. Lisaks muidugi Päikesekiirega seotud katkestustele. Nii et selle tempoga jõudsin päeva jooksul ära vaadata täpselt ühe filmi. Päeva teisel poolel pööras hommikune imeilus ilm paduvihmaks, nii et välja sellel õhtupoolikul poleks läinud nagunii.

Söögid lasin ka tuppa serveerida, kuna hotelli restorani ümbritses ühest küljest üsna laiade vahedega piire, mis avanes otse jõeorgu. Ja kahes küljes oli hästi madal bassein, mille põhja oli pandud värvilised kivid. Ning milles üle sai mööda suuremaid jalasammu kaugusel olevaid kive. Päikesekiirele pakkus huvi värviliste kivikeste kalastamine, ning seetõttu tõmbas teda nagu magnetiga basseini poole. Ega muud poleks olnudki selle 10cm sügavuse basseiniga seoses, kui ta poleks otsustanud sinna ka tagumikkupidi sisse istuda. Peale mida tundus lihtsam toas söömisega hakkama saada. Mis ei olnud eriti kergem, aga vähemalt oli territoorium seintega piiratud. Suurel kandikul serveeriti söök meie elutoa madalale lauale, mis tähedas seda, et Päikesekiir lendas nagu harakas sellele peale, rabades kõike, mis vähegi saada oli.

large_2010_03_17..li__10_.jpg

Näiteks hammustades kõikidest puuviljatükkidest ja viineritest täpselt ühe ampsu. Tõmmates peoga endale riisiputru suhu. Sulistades kättpidi mahla sees. Mängides suhkrutoosis oleva lusikaga. Valades piimakannu teise klaasi tühjaks ja sealt juua üritades. Pumbates presskannus olevat kohvi. Ja nii edasi. Nii et ma alguses ainult jooksin ja päästsin, mis päästa andis.

IV päev
Päevaplaan oli üsnagi paigas. Pool päeva ekskursiooni Bali lõunaosas ning õhtupoolik Ubudis jalutades. Alguses suundusime Seminyaki, et saaksin Päikesekiirele turvatooli rentida. Kõik oli kenasti kokku lepitud, et linna jõudes helistame, et täpset asukohta teada saada. Nende telefon oli aga automaatvastaja peal ning peale kolme vastamata kõnet otsustasime ilma toolita hakkama saada. Minu üllatuseks käitus Päikesekiir need kaks päeva autosõitu väga rahulikult ning erinevalt Vietnami reisist möödus kõik ilma liigse võitluseta. Tegelikult Päikesekiir isegi nautis süles istumist, lahutades oma meelt erinevate laulukeste ning minu käte sättimisega.

Legian ja Kuta on turismikuurordid. Palju hotelle, söögikohti, poode ja loomulikult, turiste.

large_2010_03_17..ta_rand.jpg

Jimbaran oli juba tsipa kenam. Kaunim rand ja rahulikum õhkkond, kui kahes eelnevas rannakülas. Selles külas pidavat olema ka maitsemeeli küllastavad saare parimad mereandide restoranid.

large_2010_03_17..an_rand.jpg

Bukit poolsaare peal külastasime Ulu Watut. Bukit poolsaar on muidu kuulus oma võimaste surfilainete poolest, mis sinna kogu maailmast selle alaga tegelejaid kokku meelitavad. Meie piirdusime kohaliku templi ning rannikuvaadete nautimisega.

large_72010_03_17..lu_Watu.jpg

large_32010_03_17..lu_Watu.jpg

Templisse sisenemisel tuleb kanda kas pikka seelikut või siis kui on seljas miskit muud, antakse väravas ümberpanemiseks riidetükk. Ning kõik, kes templis käivad, seovad endale puusade ümber värvilise riideriba. Nagu juuresolevalt pildilt näha, on templites elavad ahvid üsna aplad.

large_2010_03_17..d_ahvid.jpg

large_52010_03_17..lu_Watu.jpg

Sanur on idaranniku linn, populaarne välismaalaste elupaik. Sanuri rannikul oli väga meeldiv rannapromenaad, mis pidavat olema lausa 4km pikkune. Tundus olevat väga mõnus paik puhkust veeta. Taamal paistsid Bali vulkaanid.

large_2010_03_17..ur_rand.jpg

large_92010_03_17..ur_rand.jpg

large_532010_03_17..ur_rand.jpg

large_32010_03_17..ur_rand.jpg

large_52010_03_17..ur_rand.jpg

Massaaži tehti kohe kõnnitee kõrval lavatsi peal, midagi häbenemata!

large_232010_03_17..ur_rand.jpg

Pärast pikka ekskursiooni jalutasime veel paar tunnikest Ubudis ringi. Ühel tänaval oli templi ees ootamas terve hulk traditsiooniliselt riietatud meesterahvaid.

large_2010_03_17..ootamas.jpg

Käisime veepaleed uudistamas.

large_2010_03_17..li__29_.jpg

Vastu ööd sai Päikesekiir selgeks uue sõna "tuttu". Mis talle nii nalja pakkus, et papagoina tuttu korrutamise vahepeal naeris ta kõht kõveras.

V päev
Üle väga pika aja oli hommik, kus Päikesekiir põõnas palju kauem, kui emme. Mille tõttu mul õnnestus hommikune dušš ja toimetused teha omas tempos. Kui telefon poleks helisenud, siis oleks ta vist kauemgi unemaal olnud. Aga teatati, et meie hommikusöök on valmis, ning lasin selle taas tuppa serveerida, nagu ka eelmisel kahel hommikul. Päikesekiirel oli täna väga hea isu!

Päev kujunes tõsiseks ekskursioonipäevaks. Enda huvides panen kirja külastatud kohad ja hinnad:
-riisiterrassid
-Tirta Empul tempel (Tampaksiring), 6000 ruupiat
-Gunung Kawi tempel (Sebatu-Tegallalang), 6000 ruupiat
-Kohviistandus, tasuta jookide degusteerimine
-Batur Dan Toyobungkah "looduskaitseala?", vulkaanide piirkond, 4000 ruupiat
-Elevandikoopa tempel Ubudi lähedal, 4000 ruupiat
-Tegenungan Village Waterfall (Kemenuh, Sukawati, Gianyar, Bali), 4000 ruupiat

Riisiterrassid olid võrratud. Juba need, mis meie hotelli rõdupoolses küljes olid, olid igapäevaseks silmarõõmuks. Kuid mägisematele aladele jõudes muutusid ka terrassid mägisemaks ning olid oma kirkas roheluses väga maalilised.

large_92010_03_18.._pohjas.jpg

large_22010_03_18.._pohjas.jpg

large_12010_03_18.._pohjas.jpg

Sealt edasi sõitsime mööda mõnusaid väikeseid ilma liikluseta mägiteid Tirta Empul templi juurde. Mis oli vaikne ja kaunis.

large_2010_03_18.._tempel.jpg

large_02010_03_18.._tempel.jpg

large_22010_03_18.._tempel.jpg

large_52010_03_18.._tempel.jpg

large_12010_03_18.._tempel.jpg

Siis käisime Gunung Kawi templis.

large_322010_03_18.._tempel.jpg

large_022010_03_18.._tempel.jpg

large_82010_03_18.._tempel.jpg

Vahepeal pakkus juht välja, et viib meid ka kohviistandusse degusteerimisele. Millega ma väga päri olin, kuna tundus põnev. Ning oli ka. Pakuti kohvi, šokolaadi, ingverikohvi, sidrunheinateed, ingveriteed. Minu arvates polnud kohvi seal suurem asi, isegi tavalises kohvikus Ubudis oli maitseomadustelt parem kraam. Aga tore oli proovida uusi maitseid, nagu ingverikohvi. Saadaval oli ka kuulus Bali mingi-metslooma-kakakohvi. Ehk siis mingi kährikutaoline tegelane sööb kohvioad ära, seedib need ära, seedimise käigus oad fermenteeruvad ning hiljem pärismaalased korjavad need metsa alt junnide seest kokku, pesevad puhtaks, röstivad ära. Ning siis müüvad delikatessina hirmsa hinna eest. Espressotassi suurune kogus seda ollust maksis degusteerimiseks 30 000 ruupiat (~30EEK). Millegipärast siiski ei ahvatlenud. Kuigi kohvipulbrit nuusutades oli viimasel täitsa meeldiv ja aromaatne lõhn.

large_2010_03_18..anduses.jpg

large_52010_03_18..anduses.jpg

large_72010_03_18..anduses.jpg

large_62010_03_18..anduses.jpg

Lõunasöögi ja ekskursiooni teise poole veetsime Bali vulkaanilises osas. Ilm oli veidi pilvine, aga sellegi poolest olid ilusad vaated ning karge õhk oli ka värskenduseks.

large_02010_03_18..Baturis.jpg

large_52010_03_18..Baturis.jpg

large_2010_03_18..Baturis.jpg

Lõunasöögikohas toimus nõudepesu kohe söögisaali kõrval ning üks köögiabilistest oli õige väike!

large_22010_03_18..Baturis.jpg

Mägedes pidas meid kinni kohalik politsei. Minu palgatud juht oli nö vabakutseline, ehk ilma litsentsita. Samuti polnud tal luba reisijate vedamiseks. Nii et päris huvitav oli jälgida, kuidas juht käitus. Laia naeratusega astus ta autost välja, ise samal ajal hüüdest miskit sarnast, nagu "Tervist, kapten (või pealik või mis iganes)". Mõned laused vestlust ning mõnikümmend sekundit hiljem naases ta sama suure naeratusega tagasi rooli ning sõit võis jätkuda. Ta oli rõõmsalt öelnud politseinikele, et need autos on tema naine ja laps ning samal ajal ulatanud 5000 ruupiat (~5EEK) meelehead. Ja-jah, vaat mis imesid viis krooni Indoneesias võib teha!

Ekskursioonipäeva lõpetuseks käisime veel ühe templi juures. Hämmastav, et naisi peetakse seal maal endiselt veel ebapuhasteks?

large_62010_03_18..l_hedal.jpg

large_42010_03_18..l_hedal.jpg

large_02010_03_18..l_hedal.jpg

Ning ühe joa juures, kus kohalikud väga armsad külalapsed üritasid meeleheitlikult kõikidele turistidele lehvikuid pähe määrida.

large_2010_03_18..terfall.jpg

large_42010_03_18..terfall.jpg

Tuleviku tarbeks olgu märgitud ka andmed juhide kohta:
Made + 81 747 587 34 (hea inglise keel, meeldiv ja väga rahulik meesterahvas, sai Päikesekiirega ka väga hästi hakkama).

large_2010_03_17..utojuht.jpg

Wayan Suka + 81 338 640 415 (sõitsime temaga korra linnast hotelli, hea inglise keel, huvitav vestluskaaslane, tõenäoliselt päris hea giid - kaardil on kirjas, et lisaks autojuhtimisele korraldab ka jalgsi- ja jalgrattamatke). www.amansukatour.com

Enne hotelli naasmist käisime Ubudis ühes restoranis, mis mulle juba mitu päeva oli silma hakanud, kui väga kena koht. Söögid olid seal super head – searibid (60 000 ruupiat), nagu Babyback’iski. Päikesekiir sai maasikasmuuti, millest ta väga vaimustuses oli (22 000 ruupiat =~ 22EEK).

large_2010_03_18.._Ubudis.jpg

Ubudi kaks lemmiksöögikohta olid:
Casa Luna – peaaegu veepalee vastas, kaasaegsed itaalia hõnguga road, keskmine hinnaklass (40-70 000 ruupiat praad), vaade jõeorgu
Pundi-Pundi – ahvidemetsa lähistel Pengosekan tänaval, maitsvad ribid ja muu grillliha, keskmine hinnaklass, ilusad vaated riisipõldudele

VI päev
Üleütlemata kahju oli paradiisisaarelt Balilt lahkuda. Indoneesia aga lisandus minu lemmikriikide nimekirja, kus juba eelnevalt olid ees peesitamas Nepaal, Jaapan, Vaikse ookeani saared, Equador, Guatemala, USA, Kanada ja Itaalia. Eks neid kohti, mis on millegi erilisega meelde jäänud, on siiski tunduvalt rohkem. Ning, nagu mul kombeks vist juba ütleda on, et kui on antud aega ja võimalust, tahaks ükskord pikemalt Indoneesia saari külastada.

large_2010_03_15..pi__41_.jpg

large_2010_03_15..pi__45_.jpg

large_2010_03_15..pi__53_.jpg

Balit julgen puhkuseks soovitada küll, see on piisavalt eriline paik, et rahuldada ka veidi nõudlikuma reisija soove. Kui ma kunagi ammu aasta tagasi kaalusin, kas valida talvitumiseks Bali või Phuket, siis tagantjärele võin nüüd nentida, et mõlemad oleks olnud ühtemoodi head valikud. Balil on rohkem kultuuri ja looduslähesust, Phuketil on rohkem kaasaegseid võimalusi ümberasuja jaoks. Inimesed on tohutult sõbralikud ja positiivsed mõlemal saarel, toit on väga maitsev mõlemal saarel, elamiskuludelt on tõenäoliselt soodsam Indoneesia. Kuigi endiselt, piimaliitri hind 22EEK rabas natukene. Muud tavalised joogid olid odavad.

Bali lennujaamas väljalennul oli väga range turvakontroll. Kott lasti läbi masina kahes kohas. Ning teise turvakontrolliga pidin tükk aega jagelema, et Päikesekiire küünekääre tagasi saada, kuna viimased arvati külmrelvade hulka... Lõpuks lubati need kärukotti panna ning siis ühe töötaja poolt viidi see kärukott lennukisse. Ma küll endale nii ohtlik ei tundu!

Teine lennujaamas toimunud märkimisväärsem asi oli Balilt lahkumise maks. 150 000 ruupiat (~150EEK). See oli ka hiljuti tõusnud, sest eelneva info põhjal teadsin selle olevat vaid 100 000 ruupiat. Ning loomulikult polnud terminalis sees ühtegi rahaautomaati. Nii et mul tuli käia spetsiaalselt turvat palumas, et kas ma tohin väljaspoolt terminali rahaautomaadist endale lisa tuua, et maksu ära maksta.

Vastu ööd koju jõudes olin väga väsinud, nii et reisijärgne nädalavahetus kulus reisiväsimuse väljapuhkamisele.

Posted by PankuPanku 16:05 Archived in Indonesia Tagged family_travel Comments (0)

(Entries 26 - 30 of 90) « Page 1 2 3 4 5 [6] 7 8 9 10 .. »