25.09

Hommikul läks kiireks, nagu alati. Viimasel hetkel, ehk siis pool tundi peale planeeritud aega sai asjad kiirkorras kohvrisse visatud ning koos hotelliteenindajate abiga takso sebitud, et see siis 3 minutiga bussijaama sõidaks. Õnneks oli AirAsia buss ees ja praktiliselt täis, nii et ei tulnud kaua oodata. Küll aga tabas mind ebameeldiv üllatus lennujaamas AirAsia check-in laua juures, kus oli küll 6 teenindajat aga seda kümnekonna erineva lennu peale ja nii oli saba kilomeetrine, kui väheke liialdada. Saska aga tegi süles juba suuremat tralli ning ei jäänudki muud üle, kui väga ebaviisakalt käituda ja lihtsalt ette trügida. Kuna oli 1 kg ülekaalu, siis küsiti selle eest lisaraha 20MYR (~60EEK). Nii et kotid antud, liikusime ootealasse ning praktiliselt kohe hakati ka lennukisse laskma. Turvakontrollist õnnestus taaskord nii läbi nihverdada, et mu käsipagasit (14+8 kg…) üle ei kaalutud. Kuigi selleks otstarbeks oli neil sinna muretsetud suur-suur kaal ja kaks spetsiaalset töötajat. Kes üldse mõtles välja selle odavlennu reegli, et käru kuulub lubatud 20 kg pagasi hulka? Saska käru on nüüdseks mitu korda üle kaalutud ja omab 10,7 kg kaalumahtu. Kui keegi näitaks ette, kuidas on võimalik 9+8 kg asjadega pea aasta kahekesi ära elada, siis oleks päris huvitav vaadata. Kõike ju ei taha kohapeal ka kohe ostma hakata.

Kuna AirAsia on odav, siis oli lennukile minek ka vastav. Selleks tuli läbida kuskil kilomeetrine tähistatud rada mööda lennuvälja, ehk siis sama tee, mis tavaliste lennufirmade puhul läbitakse bussidega. Aga sattus kõrvale üks inglise keelt kõnelev malaislasest lennundustöötaja, kes võttis mu 14kg kohvri lohistamise enda peale ning lisaks sellele oskas ka väga meeldivalt vestelda oma maratonijooksudest. Lend ise oli väga korrektne, ning nagu AirAsial kombeks, ülimalt täpse teenindusega.

Kuigi kunagi kauges minevikus, ehk siis täpsemalt aastal 2000 sai Tais poolteist kuud käidud-oldud, oli maabumine siia siiski ettearvamatum, kui olin ette kujutanud. Lennujaama tuldi meile vastu, mis oli väga hea, sest see tegi elu tunduvalt lihtsamaks. Sõit uude elukohta kestis üle tunni, Phuketi saare põhjaosast alla lõunasse. Kahjuks oli ilm vihmane ja pilved madalal, seega vaated mägedele olid nii, nagu nad olid. Ja ega sellel päeval väga välja rohkem ei läinudki. Korra käisime Saskaga 200m kaugusel poes piima ja jogurtit toomas (1 liiter 59THB ~ 19EEK). Nii et jogurtiga piirnes ka kogu õhtusöök.

Enamus päeva teisest poolest kulus lihtsalt sissesättimisele ning asjade korraldamisele majutuskoha omanikega, kes on belglased oma kolme lapsega. Siia kolinud paari aasta eest. Saskale meeldis väga nende kolme astane Lucca, kellega koos kohe ringi asjatama hakati. Mina aga sain praktiseerida oma aastatega rooste läinud prantsuse keelt.

Esimene mulje oma uuest elukohast oli mul positiivne. Ilusad toonid, avar tuba. Väga lihtne küll, kuid siiski talutav. Hilisõhtuks olid emotsioonid aga natukene pöördunud. Noh, tegelikult ma ei ole kunagi ülinõudlik olnud, aga siin toas olid siis järgmised juba esimese poole päevaga avaldunud „vead“:
-vihm sadas aknast sisse, nii et aknaesine põrand oli nagu poriloik
-vannitoas on dušš asetatud nii, et ennast pestes saab märjaks kogu vannituba, kaasa arvatud WC ja kõik sinna juurde kuuluv.
-WC pott ei töötanud, ei olnud just kõige meeldivam kogemus esimesel õhtul pumbaga…
-miski vastik hais oli vannitoas
-toas oli suitsuhais, kuigi omanikud kinnitasid, et seal toas pole kunagi suitsetatud. Aga no minu kui mittesuitsejata jaoks oli ikka väga konkreetne suitsukas. Mille peale Valerie, ehk siis üks omanikest ütles, aga tee siis aken lahti, kui häirib! Ei saa aru, et mis point siis sellel õhu jahutamisel on, kui aken kogu aeg lahti oleks. Kuigi hiljem ma järgisin seda nõuet ja lasin lihtsalt kondil huugata.
-no ja siis peamine mure, et tuba, mis lubati, et on vaikne, asub üsna sõidetava tee ääres, kui nii võib öelda katkematu rollerite ja autode jada kohta? Ning otse akna taga on tai söögikoht-piljardibaar, mis töötab iga päev kuni kella kaheni öösel. Ja aken muide ei ole klaasist, nagu Eestis, vaid klaasribidega, nii et kõik helid on kosta.

Et kokkuvõttes selgus, et ma siiski olen väga pirtsakas. Aga no mis teha.