24.11

Eelmisel nädalal Saskat lasteaiast peale võttes oli kasvatajate kommentaar tirtsu kohta, et tal peab kodus õhtul väga hea uni olema, mis ka tõsi on. Nimelt oli ta iga päev vähemalt mitukümmend korda järjest liumäest üles roninud ning alla lasknud.

Lisaks on lasteaiast (tõenäoliselt) pärit ka kohaliku MTV ehk siis kanal „V“ saatel rütmiline nõksutamine, kaks sammu-keerutus-kaks sammu-keerutus taktis liigutused ning mingi tundmatu viisijupi jorutamine. Eriline soov laulda saabub tavaliselt enne uinumist, aga sellel omapäral on ehk tegemist ka tite-east saati kuuldud unelauludega. Teisel lisatud pildil on pererahva tütar Neo.

Kuna Kairi on külas, oleme päris palju huvitavaid asju ette võtnud, sealhulgas ka Chalongi templi külastuse.

Eelmisel reedel sai Kairi õhutusel läbi viidud tüdrukute õhtu. Kõigepealt käisime Chalongi muuli lähedal „Kang-Eang@Pier“ nimelises kohas õhtustamas. Saabusime just hetkel, kui kõik lauad olid rahvast pungil ning ainsaks vabaks kohaks oli poodiumile toodud lisalaud. Nii et istu nagu väljanäitusel. Õnneks hakkas peagi vihma tibutama ning nõrgema närviga külalised vabastasid meile täiesti sobiva kahese laua otse rannaliiva kohal. Ning viis minutit hiljem algas sellel rannaliival poolpaljaste meestantsijate tuleshow, mis sobis meile väga hästi.

Kairi tellitud taipärased juurviljad suitsutatud krevettidega roog meenutas väga puulehti kuivatatud krevettidega, kuid maitses sellegipoolest huvitavalt. Nii et kokkuvõttes võis tellitud toiduga rahule jääda, eriti magustoitudega. Ning lisaboonusena olid pidevalt vahelduvad etteasted laulu, tantsu ja showtantsijate näol. Tai inimesed, tõenäoliselt kuskilt mujalt piirkonnast turismireisile saabununa, elasid esinejatele siiralt kaasa.

Peale õhtusööki tegime väikese jalutustiiru Chalongi muulil, mis on väga kena ja romantiline ning väga pikk. Õhtupimeduses siiski päris lõpuni ei julgenud jalutada, vaid otsustasime pikema jalutuskäigu Patongi jaoks säästa.

Patong oli kui sipelgapesa, rahvast täis. Ausalt öelda ei tekitanud kohalik peatänav meis kummaski erilisi positiivseid emotsioone ning peale mõnede huvitavamate persoonide ja transvestiitide fotografeerimist, maitsvat kookosejäätist ning pisikest jalutuskäiku rannas otsustasime sellega ka piirduda.

Striptiisibaar „Crocodile“. Ei tea, mida nimevalikul silmas on peetud, kuid pärimus liigub, et mõnikord võib nii juhtuda küll, et õhtul on päris kaunis neidis käevangus, hommikul ärkad aga krokodilli kõrval…

Pikemat aega Phuketil olnuna on märgatav, kuidas teatud kontingent valgeid meesterahvaid tuleb siia ainult ühel eesmärgil – saada tai naist. Ning valdav enamus sellel tänaval viibinud meesterahvaid olid sellest kontingendist. Nii et üsna eemaletõukav vaatepilt. Just lugesin uudist, et sellel teemal on nüüd ilmunud raamat ka eesti keeles, Stephen Leather „Private Dancer“, nii et võtsin kohe plaani selle endale muretseda ja läbi lugeda.

Kummalise tunde jätsid ka umbes 30-ndates rootslastest lapsevanemad, kes olid oma pisikese alla kaheaastase poisikluti keset ööd kaasa võtnud sellisesse kohta ning kui kohaliku stripiklubi tantsija otsustas oma posti otsast alla tulla ja poisi kaasa võtta tantsima, vaatasid vanemad tuima näoga pealt, kuidas see kõik toimus. Ei saanudki aru, mis laksu all need vanemad olid. Ning poissi tagasi tooma läks hoopis keegi kolmas inimene tänavalt.

Ning siit väike pildiseeria Patongi peatänava pea-atraktsioonist (mõni neist noormeestest nägi päris kaunis välja, kusjuures)!

... seega leiab sellelt tänavalt midagi igale maitsele!

Nädala lõpus sõitsime Kairiga Krabile. Pisikeste vahepeatustega. Esiteks džunglijalutuskäiguga Bang Pae joa ning gibonite päästmise projekti juurde. Joa juures oli lahe kogemus, kui ainsad teised kohalviibijad ehk siis hilistes 50-ndates paar tervitas meid eesti keeles.

Hiljem kanuutamise ning lõunasöögiga Bang Rong sadamas. Kanuusõit möödus väga hästi, kuigi alguses tekitas see meis kahtlusi ja kõhklusi. Ka Saska sai endale sobiva päästevesti selga ning aerutamise vaeva võtsid enda peale giidid. Seda muidugi 200THB tund raha eest (kogu lõbu kokku 1 kanuu kohta).

Eriliselt rõhutati alguses meile fakti, et antud jões krokodille ei ela. Esimesed 15 minutit piirduski kogu elusloodus lendkalade, paari huvitava linnu ning krabidega. Kuid peale seda köitis minu, kui tuntud loodusearmastaja pilku väga krokodilli meenutav olevus, kelle kohta giidid nagu möödaminnes mainisid, et tegu siis alligaatoriga ning et grillitud peast on ta väga maitsev. Kahjuks pildile teda ei saanud, aga tegu oli väikese poolemeetrise alligaatoripojaga, kes parajasti veepinnal mõnules.

Kuna Saska hakkas poole maa peal päästevesti ja pealesunnitud isteasendi peale protesti avaldama, olime sunnitud kaldale, õigemini veepinnale ehitatud puukonstruktsioonile naasema. Lõunatada sai sealsamas ning mereannid olid otse jõest, väga värsked. Kairi kiitis oma kala tšillikastmes ning ka minu toidud olid täitsa maitsvad.

Ning hind ei rabanud jalust, nagu nii mõneski kohas turismialadel avastada võib. Ainukene negatiivne kogemus oli sealsed nahaalsed ahvid, kes mind ehmatusest isegi karjatama panid. Hüpates mulle autost väljudes meetri kaugusele pea kohale katuseräästale, pikk saba rippumas. Kohalikud poisikesed tulistasid neid ragulkadest.

Sealtsamast Bang Rong sadamast kümmekond kilomeetrit põhja poole avanes imeilus vaade Phang-Nga saarestikule.

Nii et peale sellist elamusterikast päeva ning autosõitu Krabisse olin õhtuks suht läbi ning otsustasin varajase une kasuks. Kairi käis Ao Nang ranna õhtust elu ka kaemas, kuid minust jäi see puutumata.

Hotell „Pavilion Queens Bay“ hiilgeajad olid selgelt jäänud pigem minevikku, kuid 2400THB eest oli seda 66-ruutmeertist delux-tuba meile kolmepeale küll ja küll.

Rõdul oli lahe hästi suur kiik-diivan.

Ning hommikusöök viienda korruse rannapoolsel terrassil oli väga kaunis ning lisaks ka maitsev ja rikkalik. See oli ka üks esimesi päevi, kui Saska alustas iseseisvat söömist kahvli abil. Lusikaga iseseisev söömine talle väga ei meeldinud, kuid kahvliga on ta praegusel ajal nõus tõsist vaeva nägema.

Hotelli basseinide vesi oli seevastu üllatavalt karge, nii et meie Saskaga piirdusime vaid jalgupidi seal sulistamisega, julgemad aga käisid ujumas. Põhjamaa inimeste värk, et kui juba soe ilm ja vesi, siis sobib ujuda küll.

Merevesi seevastu oli praktiliselt sama soe kui õhk, kuskil 30-kraadi ringis. Natukene sai Nopprat Thara rannas jalutatud ning kokkuvõtteks jäi taas Krabi piirkonnast väga postiivne mulje.

Ao Nangis ei olnud silmatorkavaid lõbutüdrukute rajoone ega massilist valge vanamees (või muu jorss) - noor tai tüdruk paaritumist. Tegelikult kohtab siin muidugi ka täiesti normaalseid segapaare, tihtipeale lastega. Aga seda kümnetes, kui mitte sadades kordades harvem, kui ebanormaalseid segapaare.

Tagasiteel nautisime juba tuttavas Phang-Nga söögikohas grillkana ja küpsetatud jäätist.