Elu Tais

Kodumaa tervitas meid auväärselt põhjala suvega. Esimesel nädalal oli 12-14 kraadiste ilmadega tarvis isegi elektriradiaatori abi, et endale inimväärset olemist korraldada.

Praeguseks on ilmataadi lahkus tunduvalt tõusnud ja ma olen tõenäoliselt üks vähestest, kes kuumalainest vaid rõõmu tunneb! Samuti on nüüd valmis koduaia maasikad, mida pikisilmi oodatud sai.

Esimene kodumaa nädal möödus sõprade ja pere külastamise tähe all. Nüüdseks on paar nädalat ka juba tööl käidud ning tegemist on olnud omajagu. Nagu vist iga emme, kes üle pika aja tööle tagasi läheb üsna hästi teab. Aga kohe-kohe on tulemas töökoha suvepäevad, mille pealkiri "Amazing Race" mööda Eestimaad ei jäta kahtlust, et tegemist saab olema vägeva ja vahva üritusega.

Pikka reisi kokku võttes aga on kummaline tunne. See aeg läks küll lennates. Ning tagasivaadates tundub kui väga hea unenägu . Mida kuu edasi Taimaal, seda rohkem ma oskasin hinnata selle perioodi tähtsust oma elus.

Mingi hetk kevadel avastasin, et viimane kord pikemalt enda jaoks võetud aeg oli kümmekond aastat tagasi peale ülikooli lõppu. Tookord sai lausa kaks aastat võetud, et kontrollida, kas maakera on ikka ümmargune. Noorus on lahe aeg rändamiseks seetõttu, et pole veel suuremaid kohustusi ja muresid ning tundub, et kogu elu on alles ees.

Seekordne pikem kodumaalt eemalviibimine päris rändamiseks ei kvalifitseeru, kuna enamus aega oli väikelapse emme elu nagu seesugune elu ikka. Kuid põnevust ja rõõmu oli kuhjaga. Koduigatsust ka ei tulnud selle aja jooksul peale. Pigem oli põhjust pisardada siis, kui sain aru, et ongi aeg lahkuda.

Vahvat ja päikeselist suve kõigile, kes mu tegemistele läbi selle blogi kaasa elasid !

Siinkohal selle järjejutuga lõpetades,
Kallistustega,
Monika

Ehk see päev mööduski meil sujuvalt lendamise tähe all. Kõige pealt 14,5h Kuala-Lumpurist Londonisse, seal kaheksatunnine vahepaus ja siis mõni tund juba kodumaa pealinna.

Et mitte peale suhteliselt magamata ööd Londonis niisama kaheksa tundi lennujaamas passida, astusime Stanstead lennujaamas üsna suvalise liinibussi peale ning lasime end sõidutada lähimasse külasse 15 minuti bussisõidu kaugusel. Küla kusjuures oli väga kaunis - roheliste parkide ja vanade majadega väike inglise linnake. Tänavail kõndimas kepi ja kaabuga härrasmehed ja kostüümides prouad. Täitsa inglisepärane!

Päikesekiir ei lasknud aga juhust mööda, et kohalikus kaubanduskeskuses mängubussis aega parajaks teha. Lisaks poe mänguasjariiulite revideerimisele.

Tegelikult oligi mõnusam siseruumides viibida, kuna Inglismaa suvi, mis tervitas meid 12 kraadi, vihma ja tormituulega oli pikemateks jalutuskäikudeks suht ebameeldiv väljavaade.

Nii nagu sügisel tegime ka seekord mõnepäevase pausi Kuala Lumpuris, mille vaated olid endiselt kaunid.

Käisime jälle kohalikus india söögikohas ning siinkohal on paslik ära tuua kaks fotot, et oleks näha, kui palju aega me kodumaalt täpsemalt ära olime .

Päikesekiirel oli täna lasteaias lahkumispidu. Sõna "lasteaed" sai tal selgeks juba ammu ning kõik need Tais oldud kuud oli ta lasteaiast vaimustuses. Ilm oli hommikul muide nii jahe, et ma juba kaalusin, et kas panna lapsele kampsun selga või mitte. Kraade oli 27. Siis aga otsustasin, et peast lolliks ei tasu ka minna, et ega me kodumaal jopega keset suve ju ei hakka käima. Nii et karastasime ennast karges õhus.

Peo alustamiseks kogunesid lapsed ringi, sama moodi, nagu iga lasteaiapäeva alguses. Ning krõbistasid peo puhul natukene head-paremat kraami.

Päikesekiire sõber Oscar, kelle nime emme on kuulnud sagedamini, kui kellegi teise oma!

Ja Päikesekiire kasvatajad. Beebide rühma kasvataja Khun Pat.

Kokatädi Khun Nin.

Kasvataja Khun Mon.

Kasvataja Cara.

Kasvataja Angie.

Lasteaia omanik Leon. Tema naist Christinet sellel päeval kohal ei olnud.

Kasvataja Angie andis Päikeskiirele mälestuseks kunstipärase teose kõigi kohalolnud laste käejälgede ja nimedega. See tõi küll liigutuspisara silmi. Siis lapsed veel möllasid paarkümmend minutit.

Ja lõpetuseks sai tehtud üks vahva ühispilt!

Kogu aeg olin pakkimist edasi lükanud, kuid täna lõuna ajal võtsin ennast kokku ning pakkisin enamus asju ära. Naguniigi on viimastel päevadel palju sebimist ja ärasõidu hommikul ei taha ka seda teha.

Õhtupoolikul jõudsin koju parasjagu siis, kui Näk oli valmis mind oma kokakunsti saladustesse pühendama. Õppisime kahte rooga - praetud riisi ja praetud juurvilju. Lihtne eksju - viskad kraami pannile, praed veidi ja valmis ta ongi!

Praetud juurviljad:
Eraldi kaussidesse olid valmis puhastatud:
-sibul, tomat, hernekaunad
-brokkoli, porgand, uba, mais

Brokkoli-porgand-uba-mais kausi keetsime paar minutit läbi.

Ajasime pannil õli kuumaks ning lisasime sibul-tomat-mais kausi. Praadisime kuni sibul hakkas õrnalt klaasjaks muutuma. Seejärel läks sisse kurnatud ülejäänud aedvili. Kogu aeg siis segada seda kraami ja praadima peaks suht suurel kuumusel, aga mitte nii, et midagi kärssab. Vett ei lisanud.

Praktiliselt kohe hakkasime maitsestama: austrikaste, sojakaste, kalakaste, lusikatäis puljongipulbrit, lusikatäis suhkrut. Kui tundub liiga magus, tuleb lisada kalakastet. Seejärel segades veel minut paar praadida ning valmis see kraam oligi!

Praetud riis
Ajasime õli pannil kuumaks ning puistasime sinna mõned lömastatud küüslauguküüned (hästi natukene!) ning praadisime, kuni küüslauk hakkas kollakaks tõmbuma. Seejärel lisasime sinna muna ning õrnalt segades praadisime, kuni muna oli enam-vähem küpse. Peale seda läks peale kogu riis ning praadisime minuti-paar.

Seejärel lisas Näk sinna paksu tumedat sojakastet ning praadis mõned minutid hästi segades. Ülejäänud maitseained läksid sellises järjekorras: sojakaste, kalakaste, lusikatäis puljongipulbrit, lusikatäis suhkrut.

Ning siis praadis, kuni riis oli parajalt praeriisi moodi .

Tai toitude maitsestamisega on nii, nagu ta on, maitseaineid pannakse tunde järgi. Sellepärast ei oska täpset maitseainete kogust öelda, aga noh pannitäie kraami kohta võiks igat kastet olla ikka paar supilusikatäit. Ja siis peale maitsmist tulemust soovi korral parandada.

Minu kui kokaabi ülesandeks jäi grillvarraste ettevalmistamine: tükk tšillit-marineeritud sealiha-õunaviil-siga-ananassiviil-siga-kirsstomat. Näk tegi veel lisaks klaasnuudleid krevettide ja kanalihaga.

Enne õhtusööki saime mõlemad Päikesekiirega Toni ema poolt Nai Harn templist toodud käepaelad. Päikesekiir sai selle koos väikese Buddhaga, mida me eile õhtul koos Näkiga shoppamas käisime. Kahjuks juba mõne tunni möödudes olid väikesed teravad hambad oma töö teinud, nii et homme pean ma juveliiri juurde minema ja vaatama, mis teha annab.

Pärast kogunes aga kümmekond pereliiget-sugulast ning katusel mattide peal istudes lasime heal-paremal maitsta. Magustoiduks on hästi tavaline siin maal pakkuda arbuusi ja ananassi. Tervislik ka. Tore oli !